Iga inimene on tundnud valu – olgu selleks siis marrastus, peavalu või lihasvalu pärast rasket treeningut. See on keha loomulik ja vajalik kaitsereaktsioon, mis annab märku koekahjustusest või põletikust. Kujutage aga ette olukorda, kus tunnete põletavat valu, nagu oleks käsi asetatud tulisele pliidile, kuid tegelikkuses pole nahal ühtegi vigastust. Või tunnete elektrilöögi laadseid sähvatusi jalas, kuigi istute rahulikult diivanil. See on hetk, kus tavaline loogika enam ei kehti ja mängu astub keeruline ning sageli valesti mõistetud seisund nimega neuropaatiline valu. Erinevalt tavalisest valust ei ole siin tegemist otsese koekahjustusega, vaid “valehäirega” närvisüsteemis endas.
Neuropaatilise valu all kannatavad inimesed kirjeldavad oma kogemust sageli kui midagi täiesti teistsugust varasemast valukogemusest. See võib olla kurnav, magamist segav ja elukvaliteeti drastiliselt langetav probleem, mida tavalised käsimüügiravimid sageli ei leevenda. Arstina näen tihti patsiente, kes on kuude või aastate viisi otsinud abi, mõistmata, miks traditsioonilised valuvaigistid ei toimi. Selles artiklis vaatame süvitsi, mis toimub meie närvisüsteemis selle seisundi korral, millised on peamised sümptomid ja – mis kõige tähtsam – millised on kaasaegsed ning tõenduspõhised võimalused sellest vabanemiseks või selle kontrolli all hoidmiseks.
Mis eristab neuropaatilist valu tavalisest valust?
Et mõista ravi, tuleb esmalt mõista mehhanismi. Tavaline valu, mida meditsiinis nimetatakse notsitseptiivseks valuks, tekib siis, kui valuretseptorid reageerivad vigastusele (näiteks lõikehaavale või luumurrule). See on signaal ajule: “Siin on viga, kaitse seda kohta!”.
Neuropaatiline valu on aga fundamentaalselt erinev. See tekib somatosensoorse närvisüsteemi kahjustuse või haiguse tagajärjel. Lihtsustatult öeldes on “elektrijuhtmed” ise viga saanud või saadavad ajule valesid signaale. Aju tõlgendab neid vigaseid signaale valuna, kuigi perifeersetes kudedes ei pruugi olla mingit reaalset ohtu ega vigastust. See on põhjus, miks põletikuvastased ravimid (nagu ibuprofeen) on siin sageli ebaefektiivsed – need ravivad kudedes olevat põletikku, mida neuropaatilise valu puhul ei pruugi eksisteerida.
Kuidas neuropaatilist valu ära tunda?
Neuropaatiline valu avaldub väga spetsiifiliste sümptomitega, mis aitavad arstil seda eristada lihas- või liigesvalust. Patsiendid kasutavad oma aistingute kirjeldamiseks sageli väga värvikaid omadussõnu.
Kõige levinumad sümptomid on:
- Põletav tunne: Paljud patsiendid kirjeldavad valu kui tuld naha all või kõrvetavat aistingut.
- Elektrilöögid: Äkilised, sähvivad valuhood, mis võivad kesta vaid sekundi murdosa, kuid on äärmiselt intensiivsed.
- Sipelgate jooksmise tunne (paresteesia): Ebamugav kihelus või surin, sageli jäsemetes.
- Tuimus: Paradoksaalsel kombel võib valulik piirkond olla samal ajal tuim ehk puutetundlikkus on vähenenud, kuid valuaisting säilinud.
- Allodüünia: See on seisund, kus valu põhjustab stiimul, mis tavaliselt ei ole valus. Näiteks võib isegi voodilina puudutus või kerge tuuleõhk tekitada väljakannatamatut valu.
- Hüperalgeesia: Ülitundlikkus valule – kerge valuaisting (näiteks nõelatorge) tundub patsiendile äärmiselt tugevana.
Mis põhjustab närvivalu teket?
Neuropaatiline valu ei ole iseseisev haigus, vaid sümptom, mis viitab närvisüsteemi kahjustusele. Põhjuseid võib olla sadu, kuid meditsiinipraktikas domineerivad teatud kindlad seisundid.
Diabeetiline polüneuropaatia
See on üks levinumaid põhjuseid arenenud riikides. Pikaajaline kõrge veresuhkru tase kahjustab perifeerseid närve, eriti jalgades ja kätes. See algab tavaliselt varvastest tuimuse või surinana ja levib aeglaselt ülespoole, muutudes hiljem põletavaks valuks. Kuni 50% diabeetikutest võib mingil eluetapil kogeda neuropaatiat.
Vöötohatise järgne neuralgia
Vöötohatis (herpes zoster) on tuulerõugete viiruse taasaktiveerumise tagajärg. Pärast villide paranemist võib kahjustatud närv jääda saatma valusignaale kuudeks või isegi aastateks. See valu on sageli väga intensiivne ja raskesti alluv tavaravile.
Traumad ja operatsioonid
Närvid võivad viga saada luumurdude, venituste või kirurgiliste sekkumiste käigus. Isegi kui kude paraneb, võib armkude suruda närvile või närvikiud võivad valesti kokku kasvada (moodustades neuroomi), põhjustades kroonilist valu.
Selja- ja lülisambaprobleemid
Diskilifiid (diskiprolaps) või lülisambakanali ahenemine võib suruda närijuurtele. Tuntud näide on ishias, kus valu kiirgab seljast jalga. Kui surve närvile kestab kaua, muutub valu olemus neuropaatiliseks.
Muud põhjused
Sinna hulka kuuluvad tsentraalse närvisüsteemi haigused nagu hulgiskleroos või insuldi järgne valu, samuti teatud vitamiinide (eriti B12) puudus, alkoholism ja keemiaravi kõrvalmõjud.
Kaasaegsed ravivõimalused: kuidas vabaneda valust?
Kõige olulisem sõnum patsientidele on see, et neuropaatilist valu on võimalik leevendada, kuid see nõuab kannatlikkust ja sageli mitme ravimeetodi kombineerimist. Ravi eesmärk on harva valu täielik nullimine (mis ei pruugi olla võimalik), vaid selle viimine tasemeni, mis võimaldab normaalset und ja igapäevatoimetusi.
1. Farmakoloogiline ravi (Ravimid)
Nagu mainitud, tavalised valuvaigistid siin sageli ei aita. Arstid kasutavad spetsiifilisi ravimigruppe, mis on algselt välja töötatud teiste haiguste raviks, kuid on osutunud efektiivseks närvivalu vaigistamisel.
- Antidepressandid: See ei tähenda, et valu on “teie peas” või et olete depressioonis. Teatud antidepressandid (näiteks duloksetiin või amitriptüliin) suurendavad ajus ja seljaajus ainete hulka, mis pidurdavad valusignaalide edastamist. Nad töötavad kui keha oma “valuvaigistussüsteemi” tugevdajad.
- Epilepsiaravimid (krambivastased ained): Ravimid nagu gabapentiin ja pregabaliin on neuropaatilise valu “kullastandard”. Need vähendavad närvirakkude erutuvust ja takistavad valesignaalide saatmist ajju.
- Paiksed vahendid: Lidokaiini plaastrid või kapsaitsiini kreemid (mis sisaldavad tšillipipra toimeainet) võivad olla väga tõhusad piirkondliku valu korral, tuimestades närvilõpmeid või kurnates valuülekande aineid.
- Opioidid: Neid kasutatakse tänapäeval harva ja ainult äärmisel vajadusel, kuna pikaajalisel kasutamisel nende efektiivsus langeb ja sõltuvusrisk on kõrge.
2. Mitte-farmakoloogiline ravi ja elustiil
Ravimid üksi on harva piisavad. Parim tulemus saavutatakse kombineeritud lähenemisega.
- Füsioteraapia: Spetsiaalsed harjutused aitavad säilitada liikuvust ja vältida lihaste atrofeerumist, mis sageli kaasneb valu vältimisega.
- TENS-teraapia: Transkutaanne elektriline närvistimulatsioon on meetod, kus nahale asetatakse elektroodid ja nõrk elektrivool aitab blokeerida valusignaale seljaaju tasandil.
- Psühholoogiline tugi: Kognitiiv-käitumuslik teraapia aitab õppida valuga toime tulema ja vähendama valu poolt tekitatud stressi, mis omakorda vähendab valutunnetust.
Korduma kippuvad küsimused
Oma praksises kuulen patsientidelt tihti samu murelikke küsimusi. Siin on vastused neist kõige levinumatele.
Kas neuropaatiline valu on püsiv või mööduv?
See sõltub suuresti põhjusest. Kui põhjus on ravitav (näiteks B12 vitamiini puudus või kirurgiliselt eemaldatav surve närvile), võib valu täielikult kaduda. Krooniliste seisundite puhul (nagu diabeet) on eesmärk valu kontrolli alla saamine, mitte alati täielik kadumine. Siiski, paljudel juhtudel sümptomid leevenevad aja jooksul märgatavalt.
Miks arst kirjutas mulle antidepressante, kui mul on jalg valus?
See on väga levinud eksiarvamus. Neuropaatilise valu ravis kasutatakse antidepressante nende valuvaigistava toime, mitte meeleolu parandamise tõttu. Need ravimid mõjutavad neurotransmittereid (serotoniin ja noradrenaliin), mis pidurdavad valuimpulsside liikumist kesknärvisüsteemis. Doosid on valu ravis sageli palju väiksemad kui depressiooni ravis.
Kas ma tohin valuga trenni teha?
Jah ja see on isegi soovitatav, kuid koormust tuleb valida targalt. Mõõdukas liikumine parandab verevarustust ja vabastab keha loomulikke valuvaigisteid (endorfiine). Vältida tuleks tegevusi, mis provotseerivad tugevat valu, kuid täielik passiivsus teeb olukorra pikas perspektiivis hullemaks. Konsulteerige kindlasti füsioterapeudiga sobiva kava koostamiseks.
Kas toitumine mõjutab närvivalu?
Jah. Eriti diabeetilise neuropaatia puhul on veresuhkru stabiilsena hoidmine kriitilise tähtsusega edasise närvikahjustuse peatamiseks. Samuti on oluline tagada piisav B-grupi vitamiinide (eriti B1, B6, B12) ja antioksüdantide (alfa-lipoehape) saamine, mis toetavad närvide tervist.
Millal on aeg konsulteerida valuravi spetsialistiga?
Isegi kui te suudate valuga kuidagi toime tulla, ei tohiks neuropaatilist valu ignoreerida. Varajane sekkumine annab alati paremaid tulemusi, kuna see hoiab ära “valumälu” tekkimise kesknärvisüsteemis. Mida kauem närvisüsteem pommitab aju valusignaalidega, seda tundlikumaks aju muutub ja seda raskem on hiljem valu vaigistada.
Pöörduge kindlasti arsti poole, kui:
- Valu segab teie öist und regulaarselt.
- Teie elukvaliteet on langenud ja te loobute hobidest või sotsiaalsest suhtlusest valu tõttu.
- Käsimüügiravimid ei anna mingit leevendust.
- Märkate lihasnõrkust või koordinatsioonihäireid.
- Valuga kaasnevad põie- või sooletegevuse häired (see vajab erakorralist tähelepanu).
Pidage meeles, et te ei pea valuga üksi olema. Kaasaegne meditsiin liigub järjest enam personaalse lähenemise suunas, kus raviskeem koostatakse vastavalt patsiendi konkreetsele sümptomaatikale ja elustiilile. Koostöös perearsti, neuroloogi ja vajadusel valuravi arstiga on võimalik leida lahendus, mis toob teid tagasi valuvaba elu juurde.
