Madal alumine vererõhk: millal on see tervisele ohtlik?

Vererõhk on üks olulisemaid tervisenäitajaid, mida mõõdetakse rutiinsete arstivisiitide käigus ja üha sagedamini ka kodustes tingimustes. Tavaliselt räägitakse meedias ja arstikabinettides kõrgest vererõhust ehk hüpertensioonist, sest see on peamine insuldi ja infarkti riskitegur. Kuid paljud inimesed satuvad segadusse, kui vererõhuaparaadi ekraanile ilmub kombinatsioon, kus ülemine number on normis või isegi kõrge, kuid alumine number on ehmatavalt madal. Selline olukord tekitab küsimusi: kas see on ohtlik, millest see on tingitud ja kas seda peaks ravima? Madal alumine vererõhk ehk diastoolne hüpotensioon on seisund, mis nõuab tähelepanu, eriti kui see esineb koos sümptomitega või eakamatel inimestel.

Mida näitab alumine vererõhunumber?

Vererõhu mõõtmisel saadakse alati kaks näitu, mida märgitakse millimeetrites elavhõbedasamba kohta (mmHg). Et mõista madala alumise rõhu olemust, tuleb esmalt selgeks teha, mis toimub südame töötsüklis nende numbrite taga.

  • Süstoolne rõhk (ülemine number): See näitab survet arterite seintele hetkel, kui süda lööb ja pumpab vere kehasse laiali. See on maksimaalne rõhk südametsükli ajal.
  • Diastoolne rõhk (alumine number): See näitab survet arterites südamelöökide vahepeal, kui süda puhkab ja täitub uuesti verega. See on minimaalne rõhk südametsükli ajal.

Normaalseks vererõhuks loetakse üldjuhul näitu alla 130/85 mmHg. Kui alumine number langeb püsivalt alla 60 mmHg, räägitakse madalast diastoolsest vererõhust. See faas – diastool ehk südame lõõgastumine – on kriitilise tähtsusega, sest just sel ajal varustatakse südamelihast ennast vere ja hapnikuga.

Miks tekib isoleeritud diastoolne hüpotensioon?

Kui ülemine vererõhk on normaalne või kõrge, kuid alumine on madal (näiteks 140/55 mmHg), nimetatakse seisundit isoleeritud diastoolseks hüpotensiooniks. See on eriti levinud vanemaealiste inimeste seas ning selle peamiseks põhjuseks on veresoonte vananemine.

Noore inimese arterid on elastsed – nad venivad, kui süda pumpab verd (hoides ülemist rõhku kontrolli all), ja tõmbuvad tagasi, kui süda puhkab (hoides alumist rõhku stabiilsena). Vananedes arterid, eriti aort, muutuvad jäigemaks ja kaotavad oma elastsuse. Jäigad veresooned ei suuda südamelöökide vahelisel ajal piisavalt “tagasi tõmbuda”, mistõttu langeb rõhk arterites diastooli ajal liiga madalale. See on loomulik, kuid potentsiaalselt problemaatiline vananemisprotsess.

Lisaks arterite jäikusele võivad madalat alumist rõhku põhjustada ka muud tegurid:

  • Ravimid: Teatud vererõhuravimid (diureetikumid, alfa-blokaatorid), antidepressandid või Parkinsoni tõve ravimid võivad kõrvaltoimena langetada diastoolset rõhku liigselt.
  • Dehüdratsioon: Vedelikupuudus vähendab ringleva vere mahtu, mis võib alandada mõlemat vererõhunäitu, kuid mõjutab sageli tuntavalt just diastoolset taset.
  • Südameklapi probleemid: Aordiklapi puudulikkus, kus klapp ei sulgu korralikult ja veri voolab tagasi vatsakesse, põhjustab sageli väga madalat alumist vererõhku.
  • Toitumuslikud puudujäägid: B12-vitamiini või folaatide puudus võib põhjustada aneemiat, mis omakorda mõjutab vererõhku.

Millised on ohumärgid ja sümptomid?

Madal alumine vererõhk ei pruugi alati põhjustada tuntavaid vaevusi. Paljud inimesed elavad madala diastoolse rõhuga (näiteks 60–65 mmHg) ilma igasuguste probleemideta, eriti kui nad on noored ja sportlikud. Ohumärgid tekivad siis, kui elundite verevarustus on häiritud.

Kõige sagedasemad sümptomid, mis viitavad sellele, et vererõhk on liiga madal, on järgmised:

  • Pearinglus ja tasakaaluhäired: Eriti järsult püsti tõustes (ortostaatiline hüpotensioon).
  • Nõrkus ja väsimus: Tunne, et jalad on “tina täis” või üldine energiapuudus.
  • Hägune nägemine: Pilt võib minna eest mustaks või virvendama.
  • Keskendumisraskused: Aju ei saa piisavalt hapnikurikast verd.
  • Minestamine (sünkoop): Äärmuslikul juhul, kui aju verevarustus katkeb hetkeks.
  • Külm higi ja kahvatus: Keha stressireaktsioon vereringe häirele.

Spetsiifiline risk südamelihasele

Arstid tunnevad muret liiga madala diastoolse vererõhu pärast peamiselt ühel kindlal põhjusel: südame enda verevarustus. Erinevalt teistest organitest, mis saavad verd pidevalt, saab südamelihas (müokard) verd peamiselt diastooli ehk lõõgastumise ajal. Koronaararterid täituvad siis, kui süda puhkab.

Kui diastoolne rõhk on liiga madal (uuringute järgi püsivalt alla 60 mmHg), ei pruugi olla piisavalt survet, et suruda veri läbi südame enda veresoonte. See võib viia südame isheemiani (hapnikupuuduseni), isegi kui inimesel ei ole diagnoositud arterite ummistusi. Eriti ohtlik on see patsientidele, kellel on juba diagnoositud südame isheemiatõbi või kes on läbi elanud infarkti.

Mida ette võtta ja kuidas ennast aidata?

Kui olete kodus mõõtnud korduvalt madalat alumist vererõhku, kuid tunnete end hästi, ei ole tavaliselt põhjust paanikaks. Siiski tasub järgmisel visiidil sellest arstile rääkida. Kui aga esinevad sümptomid, tuleb tegutseda.

1. Ravimiskeemi ülevaatamine

Kõige sagedasem madala alumise rõhu põhjus eakatel on liiga agressiivne vererõhuravi. Kui võtate ravimeid kõrge vererõhu vastu, võib juhtuda, et need langetavad rõhku liiga palju. Ärge kunagi lõpetage ravimite võtmist iseseisvalt, vaid konsulteerige arstiga annuste vähendamise osas.

2. Vedeliku tarbimine

Piisav vee joomine on lihtsaim viis veremahu suurendamiseks. Eesmärk võiks olla vähemalt 1,5–2 liitrit vett päevas, eriti kuumade ilmadega või füüsilise koormuse korral. Väldi liigset alkoholi, kuna see viib vedelikku kehast välja.

3. Soolatarbimise korrigeerimine

Kui tavaliselt soovitatakse soola piirata, siis sümptomaatilise madala vererõhu puhul võib arst soovitada soola tarbimist mõõdukalt suurendada, kuna naatrium aitab vett organismis hoida ja tõstab vererõhku. Seda tohib teha ainult arsti loal, eriti kui teil on probleeme neerudega või südamepuudulikkus.

4. Kompressioonsukad

Elastsed tugisukad aitavad vältida vere kogunemist jalgadesse, suunates selle tagasi ülakehasse ja südamesse. See on eriti tõhus meetod pearingluse vähendamiseks seismisel.

Korduma Kippuvad Küsimused (KKK)

Siin on vastused levinumatele küsimustele, mida patsiendid madala diastoolse vererõhu kohta küsivad.

K: Kas alumine vererõhk 55 on ohtlik?
V: Kui teil ei ole sümptomeid (pearinglust, nõrkust) ja te ei põe rasket südame isheemiatõbe, ei ole 55 mmHg tavaliselt eluohtlik. Siiski, kui see number püsib nii madal pikka aega, tasub konsulteerida arstiga, et välistada varjatud terviseprobleemid.

K: Miks on ülemine rõhk kõrge ja alumine madal?
V: See viitab suurele pulsirõhule (erinevus ülemise ja alumise vahel). Enamasti on põhjuseks arterite jäikus, mis kaasneb vananemisega. See on märk veresoonte elastsuse vähenemisest ja suurendab südamehaiguste riski, mistõttu vajab see arstlikku jälgimist.

K: Kas kohvi joomine aitab tõsta alumist vererõhku?
V: Kofeiin võib ajutiselt vererõhku tõsta, kuid selle mõju on lühiajaline ja organism harjub kofeiiniga kiiresti. Pikaajalise lahendusena ei ole kohv soovitatav, kuna see on ka diureetikum ehk viib vedelikku kehast välja, mis võib hiljem rõhku uuesti langetada.

K: Kuidas peaksin vererõhku õigesti mõõtma, kui alumine näit on madal?
V: Mõõtke rahulikus olekus, istudes, olles puhanud vähemalt 5 minutit. Tehke alati 2–3 mõõtmist paari minutiliste vahedega ja võtke arvesse keskmine tulemus. Üksik madal näit ei ole diagnoos.

Millal vajate viivitamatut meditsiinilist abi?

Kuigi madal alumine vererõhk on sageli krooniline ja juhitav seisund, on olukordi, kus see viitab ägedale eluohtlikule seisundile. Šokk on seisund, kus vererõhk langeb nii madalale, et elutähtsad organid (neerud, aju, süda) lakkavad töötamast. See nõuab kiirabi kutsumist.

Pöörduge erakorralise meditsiini osakonda või kutsuge kiirabi, kui madala vererõhuga kaasnevad järgmised sümptomid:

  • Teadvusekaotus või tugev segadusseisund.
  • Naha muutumine külmaks, higiseks ja kahvatuks või sinakaks.
  • Kiire ja pinnapealne hingamine.
  • Nõrk, kuid väga kiire pulss.
  • Valu rinnus või tugev südamekloppimine.

Pidage meeles, et inimkeha on terviklik süsteem. Isoleeritud madal number ei ole alati haigus omaette, vaid sageli märk muutustest veresoonte tervises või vedelikutasakaalus. Regulaarne kontroll ja tervislik elustiil on parim viis hoida vererõhk stabiilsena ja süda tervena.