Lapse ninaverejooks on paljude vanemate jaoks hirmutav vaatepilt, kuid enamasti on see meditsiiniliselt täiesti ohutu ja kergesti kontrollitav nähtus. Veri ninasõõrmetes ehmatab lapsi ja tekitab vanemates muret, eriti kui see juhtub korduvalt. Enamikul juhtudel on ninaverejooksu põhjused lihtsad ja seotud nina limaskesta tundlikkusega, kuid on oluline teada, millised märgid viitavad vajadusele pöörduda spetsialisti poole. Käesolevas artiklis vaatleme lähemalt, miks ninaverejooks tekib, kuidas õigesti käituda ja millal on põhjust muret tunda.
Miks lastel ninaverejooks tekib?
Laste ninaverejooks (meditsiinilises keeles ninaepistaks) on kõige sagedamini tingitud nina eesosas asuvast õrnast veresoonte võrgustikust, mida nimetatakse Kiesselbachi põimikuks. See piirkond on väga lähedal ninaava pinnale ja sisaldab peenikesi veresooni, mis võivad kergesti vigastada saada.
Kõige levinumad ninaverejooksu vallandajad on:
- Kuiv õhk: Eriti talvisel kütteperioodil muutub siseruumide õhk väga kuivaks, mis kuivatab nina limaskesta. See muudab limaskesta hapraks ja tekitab sinna mikrolõhesid, mis hakkavad kergesti veritsema.
- Nina nokkimine: See on sageli kõige tavalisem põhjus. Lapsed võivad teadvustamata sõrmega ninas urgitseda, kahjustades veresooni.
- Külmetushaigused ja allergiad: Sage nina nuuskamine ja limaskesta põletik muudavad koed õrnaks ja veritsemisohtlikuks.
- Vigastused: Hoogsad mängud ja juhuslikud müksud nina pihta on laste puhul igapäevased, kuid võivad põhjustada verejooksu.
- Võõrkehad ninas: Väikelapsed võivad uudishimust pista ninasse väikeseid esemeid, mis ärritavad limaskesta ja võivad põhjustada nii verejooksu kui ka infektsiooniohtu.
Õige tegutsemine ninaverejooksu ajal
Kõige olulisem reegel ninaverejooksu korral on säilitada rahu. Laps tunnetab vanema ärevust ja kui lapsevanem on paanikas, muutub ka laps ärevaks, mis tõstab vererõhku ja võib verejooksu omakorda soodustada.
Toimi järgmiselt:
- Istuta laps sirgelt: Pane laps istuma, pea kergelt ettepoole kallutatud. Vastupidiselt levinud müüdile ei tohiks pead kuklasse ajada, sest siis voolab veri kurku, laps võib hakata lämbuma või oksendama ning see muudab verejooksu raskemini hinnatavaks.
- Suru ninasõõrmed kinni: Kasuta pöialt ja nimetissõrme, et suruda nina pehmet osa (nina tiibu) tihedalt vastu nina vaheseina. Hoia survet ühtlaselt vähemalt 10 minutit. Ära lase vahepeal lahti, et kontrollida, kas voolamine on peatunud, sest see võib vere hüübimisprotsessi segada.
- Kasuta külma kompressi: Aseta lapse kuklale või ninasillale jahe rätik või jääkott, mis on mähitud riidesse. Külm aitab veresoontel kokku tõmbuda.
- Rahulik hingamine: Palu lapsel hingata rahulikult läbi suu.
Millal peaks arsti poole pöörduma?
Kuigi enamik ninaverejookse on ohutud, on olukordi, kus tuleks otsida professionaalset meditsiinilist abi. Pöördu arsti poole, kui:
- Verejooks ei peatu pärast 15–20-minutilist pidevat survet.
- Verejooks on väga tugev või veri voolab kiiresti ka kurku.
- Laps tunneb end nõrgana, on kahvatu või minestamise äärel.
- Verejooks algas pärast tugevat peatraumat või kukkumist.
- Lapsel on diagnoositud vere hüübimishäire või ta võtab ravimeid, mis vedeldavad verd.
- Ninaverejooksud on muutunud väga sagedaseks ja nende põhjus on ebaselge.
- Lisaks verejooksule esineb kergesti tekkivaid sinikaid kehal või verejooksu igemetest.
Ennetavad meetmed kodus
Kui ninaverejooksud korduvad, on oluline võtta kasutusele meetmed limaskesta tervise toetamiseks. Nina limaskesta niisutamine on kõige efektiivsem viis verejooksude vähendamiseks.
Kasuta õhuniisutajat: Eriti lapse magamistoas, et hoida õhuniiskus optimaalsel tasemel. See aitab vältida limaskesta kuivamist öösel.
Füsioloogiline lahus: Apteekides müüdavad mereveespreid või füsioloogiline lahus aitavad nina puhastada ja niisutada. Pihusta seda ninna paar korda päevas, eriti kui lapsel on nohu või on õhk kuiv.
Ninaõlid: Spetsiaalsed ninaõlid või salvid, mis on mõeldud limaskesta pehmendamiseks, võivad olla väga kasulikud. Need loovad limaskestale kaitsva kihi ja aitavad parandada juba tekkinud väikesi lõhesid.
Õpeta last: Selgita lapsele rahulikult, et nina nokkimine kahjustab veresooni. Hoolitse selle eest, et lapse küüned oleksid lühikesed, et vähendada juhuslikke vigastusi.
Korduma kippuvad küsimused
Kas ninaverejooks võib olla märk tõsisest haigusest?
Harvadel juhtudel võib korduv ninaverejooks viidata verehaigustele, näiteks hüübimishäiretele, või vererõhu probleemidele. Kui aga laps on muidu terve, rõõmsameelne ja aktiivne, on põhjus pea alati lokaalne ja seotud limaskesta kuivuse või traumaga.
Kas peaksin lapsele panema nina sisse vatitupsu?
Üldiselt ei ole soovitatav ise vatitupse ninna toppida, kuna need võivad limaskesta veelgi rohkem vigastada või põhjustada infektsiooni. Kui ninaverejooks on tugev, võib arst kasutada spetsiaalseid hemostaatilisi (verejooksu peatavaid) vahendeid, kuid kodustes tingimustes piisab vaid sõrmedega survestamisest.
Kas ma peaksin lapse pärast ninaverejooksu koju jätma?
Kui verejooks on peatunud, laps tunneb end hästi ja muid haigustunnuseid ei ole, ei ole vaja last koju jätta. Küll aga tasub lapsele selgitada, et ta ei tohiks paar tundi pärast verejooksu nina tugevalt nuusata ega füüsiliselt väga pingutada.
Kuidas mõjutab toitumine ninaverejookse?
Üldiselt toitumine otseselt ninaverejooksu ei põhjusta. Küll aga on oluline, et laps tarbiks piisavalt vedelikku, et kogu organism, sealhulgas limaskestad, oleksid hästi hüdreeritud. Mõned uuringud viitavad sellele, et C-vitamiini ja K-vitamiini piisav tarbimine toetab veresoonte tervist ja vere hüübimist.
Spetsialisti vastuvõtule pöördumise ettevalmistus
Kui otsustate lapsega arsti juurde minna, olge valmis andma ülevaadet sümptomitest. Arst hindab nina vaheseina, et näha, kas seal on nähtavaid kahjustusi või laienenud veresooni. Kui ninaverejooksud on väga sagedased, võib arst soovitada nina limaskesta kauteriseerimist ehk veresoonte “kõrvetamist” (tavaliselt keemiliselt hõbenitraadiga), mis sulgeb probleemse veresoone ja takistab selle korduvat veritsemist. See on lihtne ja kiire protseduur, mis on enamasti väga tõhus. Samuti võib arst tellida vereanalüüsid, et välistada üldised terviseprobleemid, kui anamnees annab selleks põhjust.
