Viimastel aastatel on paljudesse kodudesse ilmunud väike, kuid äärmiselt oluline meditsiiniseade – pulssoksümeetrit. Kui varem kasutasid seda peamiselt meedikud ja tippsportlased, siis viirushaiguste levik ja suurenenud terviseteadlikkus on muutnud vere hapnikusisalduse mõõtmise sama tavaliseks kui kraadimise. Ometi tekitab see väike ekraanile ilmuv number sageli rohkem küsimusi kui vastuseid. Üks sagedasemaid murekohti on olukord, kus seade näitab oodatud 98-99% asemel numbrit 93. Kas see on ohtlik? Kas peaks kohe kutsuma kiirabi või on tegemist mõõtmveaga? Et mõista, kuidas sellele numbrile reageerida, tuleb esmalt aru saada, kuidas meie keha hapnikuga varustamine tegelikult toimib ja millised tegurid seda näitu mõjutavad.
Mis on vere hapnikusisaldus ehk SpO2 ja miks see on oluline?
Vere hapnikusisaldus ehk saturatsioon (tähistatakse lühendiga SpO2) näitab, kui suur osa teie punastes verelibledes olevast hemoglobiinist on hapnikuga küllastunud. Hemoglobiini võib ette kujutada kui miljoneid väikeseid transpordiautosid, mis liiguvad veresoontes ringi. Kui “auto” on täis lastitud (kannab nelja hapniku molekuli), on see 100% küllastunud. Kui osa autosid sõidab tühjalt või pooltühjalt, langeb protsent madalamale.
Terve inimese normaalne vere hapnikusisaldus on vahemikus 95% kuni 100%. See tähendab, et kopsud teevad oma tööd tõhusalt, viies sissehingatavast õhust hapniku vereringesse, ja süda pumpab seda hapnikurikast verd organitele laiali. Hapnik on kriitilise tähtsusega kütus, mida vajavad kõik meie rakud – eriti aju, süda ja neerud – et normaalselt funktsioneerida.
Kui SpO2 tase langeb alla normi, nimetatakse seda seisundit hüpoksiaks. Hüpoksia korral ei saa elundid piisavalt hapnikku, mis võib viia rakukahjustuste ja raskematel juhtudel eluohtlike tagajärgedeni. Kuid number ekraanil ei ole alati absoluutne tõde, vaid indikaator, mida tuleb vaadata kontekstis.
Mida tähendab näit 93 protsenti?
Kui näete oksümeetri ekraanil numbrit 93, asub see meditsiinilises mõttes n-ö “hallis tsoonis”. Tõlgendus sõltub suuresti sellest, kes on patsient ja milline on tema varasem tervislik seisund.
Terve inimene vs krooniline haige
- Täiesti terve inimene: Kui noorel ja tervel inimesel, kellel puuduvad kroonilised haigused, langeb hapnikutase ootamatult 93% peale, on see märk, et midagi on valesti. See võib viidata algavale hingamisteede infektsioonile (näiteks kopsupõletik või bronhiit) või muule ägedale probleemile. Siiski ei tähenda see automaatselt eluohtlikku seisundit, kui puuduvad muud rasked sümptomid.
- Krooniliste kopsuhaigustega patsiendid: Inimestele, kes põevad kroonilist obstruktiivset kopsuhaigust (KOK), kaugelearenenud astmat või teatud südamehaigusi, võib 93% või isegi 88-92% olla nende “uus normaalsus”. Nende keha on ajapikku kohanenud madalama hapnikutasemega ja arst on neile sageli määranud individuaalse sihttaseme.
Seega, number 93 on hoiatusmärk. See ei ole veel katastroofiline (nagu näiteks näit alla 85%), kuid see on piisavalt madal, et nõuda tähelepanu, kordusmõõtmist ja enesetunde jälgimist.
Võimalikud mõõtmisvead: miks number võib olla valetav?
Enne kui asute paanikasse sattuma või kiirabi valima, on kriitiliselt oluline välistada mõõtmisvead. Kodused pulssoksümeetrid on küll mugavad, kuid äärmiselt tundlikud välistele teguritele. Väga sageli on madala näidu põhjuseks tehniline aps, mitte tegelik hapnikupuudus.
- Külmad käed: See on kõige levinum vea põhjus. Kui sõrmed on külmad, tõmbuvad veresooned kokku (vasokonstriktsioon) ja seade ei suuda pulsilainet ega hapnikku korrektselt lugeda. Tulemuseks võib olla ekslikult madal number. Soojendage käsi enne mõõtmist hõõrudes või sooja vee all.
- Küünelakk ja kunstküüned: Oksümeeter töötab valguskiire abil, mis peab läbima küüne ja sõrme. Tume küünelakk (eriti must, sinine või roheline) või paksud geelküüned võivad valguskiirt blokeerida, andes tulemuseks valeandmeid.
- Liikumine ja värisemine: Mõõtmise ajal peab käsi olema täiesti paigal. Värisemine (näiteks palavikust) või käe liigutamine segab seadme tööd.
- Seadme asend: Parima tulemuse saab tavaliselt keskmiselt või nimetissõrmelt. Käsi peaks olema toetatud lauale ja asuma südame kõrgusel. Ripuvas käes võib vereringe olla teistsugune.
Hapnikupuuduse sümptomid: millal keha annab häirekella?
Numbri kõrval on alati olulisem inimese enesetunne. Meditsiinis kehtib kuldreegel: “Ravi patsienti, mitte monitori.” Kui hapnikunäit on 93%, kuid inimene tunneb end hästi, on lähenemine teine kui siis, kui sama näiduga kaasneb raske hingeldus.
Tõelise hüpoksia ehk hapnikunälgimise tunnused, mida tuleb jälgida, on järgmised:
- Õhupuudus ja hingeldus: Tunne, et ei saa kopsusid õhku täis, isegi puhkeasendis või minimaalsel pingutusel (nt tualetti minnes).
- Hingamissageduse tõus: Normaalne hingamissagedus täiskasvanul on 12–20 korda minutis. Kui see tõuseb üle 25–30 korra minutis, on see märk keha võitlusest hapniku nimel.
- Tsüanoos: Huulte, küünealuste või näonaha sinakaks või hallikaks tõmbumine. See on väga tõsine ohumärk.
- Segasus ja uimasus: Aju on hapnikupuudusele väga tundlik. Ebamäärane kõne, unisus, orientatsioonikaotus või võimetus ärgata viitavad kriitilisele seisundile.
- Valu või surve rinnus: See võib viidata nii südameprobleemidele kui ka kopsutrombile või raskele kopsupõletikule.
Mis on “vaikne hüpoksia”?
Eriti COVID-19 pandeemia ajal sai tuntuks termin “vaikne hüpoksia” (silent hypoxia). See on seisund, kus patsiendi vere hapnikusisaldus on ohtlikult madal (isegi alla 80%), kuid ta ise ei tunne suurt õhupuudust, suudab rääkida ja telefoni kasutada. See on petlik ja ohtlik seisund, sest patsiendi seisund võib järsult halveneda. Seetõttu on objektiivne mõõtmine teatud haiguste puhul hädavajalik.
Millal kutsuda kiirabi ja millal konsulteerida perearstiga?
Otsus, kas oodata või tegutseda, sõltub numbrite ja sümptomite kombinatsioonist. Alljärgnevad juhised on üldist laadi, kuid annavad selge raamistiku tegutsemiseks.
Konsulteerige perearstiga või helistage perearsti nõuandeliinile, kui:
Oksümeetri näit on püsivalt vahemikus 92–94%. Olete mõõtnud korduvalt, soojade kätega ja puhkeolekus, kuid näit ei tõuse. Teil on kerged haigussümptomid (köha, väike palavik), kuid üldine enesetunne on rahuldav. Sellisel juhul vajate jälgimist ja arsti hinnangut raviplaani osas.
Kutsuge kiirabi (112), kui:
Näit on 93% või madalam JA esineb vähemalt üks järgmistest sümptomitest:
- Tugev õhupuudus, rääkimine on raskendatud (saate öelda vaid paar sõna korraga).
- Huuled või nägu on muutunud sinakaks.
- Esineb segasust, teadvushäireid või on inimest raske äratada.
- Püsiv valu või tugev surve rinnus.
Näit langeb alla 90-92% (isegi ilma tugevate sümptomiteta):
Kui olete välistanud mõõtmisvea ja näit on püsivalt alla 92% (ja patsiendil ei ole diagnoositud kroonilist kopsuhaigust, mille puhul see on norm), on see märk tõsisest hapnikuvaegusest, mis vajab haiglaravi või lisahapnikku.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
1. Kas nutikellad näitavad vere hapnikusisaldust täpselt?
Paljud kaasaegsed nutikellad ja aktiivsusmonitorid pakuvad SpO2 mõõtmist. Kuigi tehnoloogia paraneb, ei ole need meditsiiniseadmed. Kellad ei mõõda sageli sõrmeotsast (kus signaal on tugevam), vaid randmelt, kus liikumine ja naha omadused mõjutavad tulemust rohkem. Nutikella näitu võib võtta suunava infona, kuid kahtluse korral ja haiguse ajal tuleks alati kasutada sõrmeotsa-pulssoksümeetrit.
2. Milline peaks olema hapnikutase magamise ajal?
Une ajal on täiesti normaalne, et SpO2 tase langeb veidi, kuna hingamine muutub pinnapealsemaks. Siiski peaks see tervel inimesel püsima üle 90% (tavaliselt üle 94-95%). Kui näit langeb une ajal korduvalt alla 90%, võib see viidata uneapnoele – seisundile, kus hingamine seiskub une ajal korduvalt. See vajab kindlasti somnoloogi või kopsuarsti konsultatsiooni.
3. Kas lastel on hapnikunormid samad mis täiskasvanutel?
Jah, üldiselt kehtivad lastele samad normid: terve lapse SpO2 peaks olema 95% või kõrgem. Kui lapse hapnikutase on püsivalt alla 95% ja tal on hingamisraskused (roided tõmbuvad hingates sisse, ninasõõrmed liiguvad), vajab ta kiiret arstiabi. Laste puhul on oluline kasutada spetsiaalseid lastele mõeldud oksümeetreid või andureid, sest täiskasvanu seade ei pruugi väikesele sõrmele korrektselt kinnituda.
4. Kuidas ma saan kodus oma hapnikutaset tõsta?
Kui näit on piiripealne (nt 93-94%) ja ootate arsti juhiseid, saate proovida järgmist:
- Kõhuli asend (proneerimine): Lamage kõhuli, padi rindkere all. See aitab avada kopsude tagumisi osi ja parandada gaasivahetust. See on tõestatud meetod COVID-19 ja kopsupõletike korral.
- Sügav hingamine: Tehke rahulikke ja sügavaid hingetõmbeid läbi nina ja hingake välja läbi pruntis huulte.
- Värske õhk: Tuulutage tuba või avage aken. Jahe ja värske õhk võib leevendada õhupuuduse tunnet.
Kopsude tervise hoidmine ja ennetustöö
Vere hapnikusisalduse jälgimine on küll oluline haiguse ajal, kuid veelgi olulisem on hoolitseda selle eest, et kopsud oleksid tugevad ja suudaksid kriisiolukorras toime tulla. Tugev kopsukude ja treenitud hingamislihased tagavad parema hapnikuvarustuse ka stressiolukorras.
Regulaarne aeroobne treening – nagu kiirkõnd, ujumine või jalgrattasõit – on parim viis kopsusid “treenida”. See sunnib hingamissüsteemi intensiivsemalt tööle, suurendades aja jooksul kopsumahtu ja parandades hapniku omastamise efektiivsust. Lisaks füüsilisele aktiivsusele on kriitilise tähtsusega suitsetamisest loobumine. Isegi pikaajalise suitsetaja kopsud hakkavad taastuma juba mõned nädalad pärast viimast sigaretti, parandades vereringet ja vähendades hingamisteede põletikku. Samuti tasub meeles pidada vaktsineerimist peamiste hingamisteede haiguste (nagu gripp, COVID-19 ja pneumokokk) vastu, et vältida raskeid kopsukahjustusi, mis võiksid tulevikus hapnikutaset püsivalt langetada.
