Iga lapsevanem teab seda südantlõhestavat hetke, kui väike laps komistab ja kukub. Järgneb hetkeline vaikus, siis ehmunud hingetõmme ja lõpuks vallandub nutt. Selles olukorras on paljud meist automaatselt, peaaegu instinktiivselt, haaranud lapse sülle, puhunud haigele kohale ja lausunud vanad tuttavad sõnad: “Varesele valu, harakale haigus…” See on rituaal, mis on kandunud põlvest põlve, kuid tänapäeva teadlikuma vanemluse ajastul tekib paljudel küsimus: kas me peaksime seda tegema? Kas tegemist on vaid tühja lohutusega või on sellel “loitsul” ka tegelik psühholoogiline ja füsioloogiline mõju, mis aitab valuga toime tulla?
Varesele valu: iidne loits või süütu lastesalm?
Eestlased on ajalooliselt olnud usku rahvas, kes on tihedalt seotud looduse ja selle märkidega. Meie esivanemad uskusid sõna jõusse ja sellesse, et haigusi ning valu on võimalik ühelt olendilt teisele üle kanda. Seda nähtust nimetatakse rahvaluules siirdemaagiaks. Kui me tänapäeval ütleme lapsele “varesele valu”, siis meenutame tegelikult iidset raviloitsu, mille eesmärk oli maagilisel teel vabastada inimene kannatusest, saates selle kellelegi, kes on tugevam või vähem väärtuslik.
Miks just vares ja harakas? Need linnud on eesti mütoloogias ja rahvapärimuses olnud mitmetähenduslikud. Neid peeti sageli tarkadeks, kuid ka veidi deemonlikeks või teispoolsusega seotud lindudeks. Usuti, et must lind (nagu vares) suudab valu endasse võtta ja minema lennata, ilma et ta ise sellest hukkuks. Seega polnud algne mõte linnule halba teha, vaid pigem kasutada lindu kui transpordivahendit, mis viib “paha” lapse juurest kaugele metsa.
Klassikaline loits on piirkonniti erinev, kuid levinuimad variatsioonid on:
- “Varesele valu, harakale haigus, meie lapsele kerve tervis!”
- “Varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi!”
- “Kivi sisse, kännu sisse, suure soo mätta sisse!”
Kuigi me tänapäeval enamasti ei usu maagilisse ülekandesse, on sellel traditsioonil säilinud tugev kultuuriline ja emotsionaalne väärtus. See ühendab meid meie juurtega ja pakub vanemale kriisiolukorras kindla tegevusmustri.
Füsioloogiline selgitus: miks peale puhumine töötab?
Huvitaval kombel ei ole “peale puhumine” ja haige koha hõõrumine vaid psühholoogiline trikk. Sellel on selge bioloogiline põhjendus, mida toetab tänapäeva neuroteadus. Seda nähtust selgitatakse sageli valuvärava teooria (Gate Control Theory) kaudu.
Inimese närvisüsteem edastab signaale ajust kehasse ja vastupidi. Valusignaalid liiguvad mööda kindlaid närvikiude. Kui laps lööb põlve ära, saadavad need kiud ajju häiresignaali: “Siin on valus!” Kuid meil on ka teisi närvikiude, mis reageerivad puudutusele, survele ja temperatuurile (näiteks jahe õhk puhumisel või soe käsi silitamisel). Need puudutussignaalid liiguvad ajju kiiremini kui valusignaalid.
Kui lapsevanem hõõrub või puhub haiget kohta, “ujutab” ta seljaaju ja aju üle mitte-valulike sensoorsete signaalidega. See tegevus n-ö sulgeb värava valusignaalidele, takistades nende täielikku jõudmist ajju või vähendades nende intensiivsust. Lihtsamalt öeldes: aju ei suuda korraga keskenduda nii tugevale valule kui ka rahustavale silitusele, mistõttu valutunne väheneb.
Platseeboefekt ja rituaali jõud
Lisaks füsioloogilisele “väravate sulgemisele” mängib tohutut rolli platseeboefekt. Lapsed on äärmiselt vastuvõtlikud sisendustele, eriti kui need tulevad nende jaoks kõige usaldusväärsemalt isikult – emalt või isalt. Kui vanem ütleb veendunult, et “nüüd läheb valu ära” või “vares viis valu minema”, siis lapse aju hakkabki tootma looduslikke valuvaigisteid ehk endorfiine.
See mehhanism toimib järgmiselt:
- Ootusärevuse vähendamine: Valu koosneb kahest komponendist – füüsilisest aistingust ja emotsionaalsest reaktsioonist (hirm, teadmatus). Rituaal rahustab emotsionaalset poolt.
- Tähelepanu kõrvalejuhtimine: Salmi lugemine suunab lapse tähelepanu valult sõnadele ja kujutluspildile (lendav vares). Aju ei saa keskenduda sajaprotsendiliselt valule, kui ta on hõivatud kuulamisega.
- Turvatunne: Kõige olulisem komponent on vanema lähedus. Kallistamine ja rahulik hääl vallandavad oksütotsiini – hormooni, mis vähendab stressi ja suurendab heaolutunnet. Madalam stressitase tähendab madalamat valutundlikkust.
Kas see on lapsele valetamine?
Tänapäeva kasvatusteadlased rõhutavad ausust ja emotsioonide valideerimist. Kas “varesele valu” ütlemine on vastuolus põhimõttega, et lapse tundeid ei tohi pisendada? Kriitikud võivad väita, et selline lähenemine on lapse “ära petmine” või valu eitamine.
Siin tuleb teha selge vahe lohutamise ja tühistamise vahel. Tühistamine oleks see, kui laps kukub ja vanem ütleb: “Pole viga midagi, ära nuta, see ei ole valus!” See on kahjulik, sest laps tunneb valu, kuid talle öeldakse, et tema tunne on vale. See tekitab segadust ja usaldamatust enda keha suhtes.
“Varesele valu” salmi kasutamine koos füüsilise lohutusega on aga pigem toimetulekustrateegia. Me ei ütle, et valu pole olemas. Me tunnistame, et valu on, aga me pakume aktiivset lahendust selle leevendamiseks. See on maagiline narratiiv, mis aitab lapsel olukorrast üle saada. Kuni laps on väike (eelkooliealine), on maagiline mõtlemine tema arengu loomulik osa ning sellised metafoorid on talle arusaadavamad kui meditsiiniline selgitus.
Korduma Kippuvad Küsimused (KKK)
Kas ma peaksin muretsema, et õpetan lapsele ebausku?
Ei, enamasti kasvavad lapsed sellest “maagilisest faasist” loomulikult välja umbes 7.–8. eluaastaks. See on kultuuripärand ja mänguline viis lohutada, mitte religioosne doktriin. Vanemana võid hiljem selgitada, et see oli meie viis sind aidata ja tuju tõsta.
Mida teha, kui laps ütleb, et see ei aita?
Kui laps väidab, et loits ei tööta, siis tuleb seda aktsepteerida. Ära suru rituaali peale. Ütle: “Ma saan aru, et see on ikka veel väga valus. Proovime midagi muud.” Siis võta kasutusele praktilisemad võtted, nagu külmakott või plaaster. Oluline on, et laps tunneks end kuulatuna.
Kas on alternatiivseid salme, kui ma ei taha vareseid mainida?
Jah, paljud vanemad mõtlevad ise salme välja. Näiteks: “Puhume valu tuulde, saadame selle merele” või “Üks musi, kaks musi, valu läkski uksest välja”. Sisu polegi nii oluline kui rütm, rahustav toon ja füüsiline kontakt.
Kuni mis vanuseni see meetod toimib?
Kõige paremini toimib see väikelastel (1–5 aastat). Kooliealised lapsed vajavad juba ratsionaalsemat lähenemist, kuigi isegi teismelised võivad vahel vajada lihtsalt vanema kallistust, isegi kui nad “puhumist” lapsikuks peavad.
Praktilised sammud pisitrauma puhul
Kuigi vanaemaaegsed loitsud on armsad, on oluline kombineerida need kaasaegse esmaabiga. See annab lapsele topeltkindluse: emotsionaalse ja füüsilise. Siin on tasakaalukas tegevuskava, kuidas reageerida lapse kukkumisele või haiget saamisele:
Esiteks, säilita rahu. Laps vaatab pärast kukkumist esimese asjana vanema nägu. Kui sina oled paanikas, siis laps järeldab, et olukord on eluohtlik, ja nutab hüsteerilisemalt. Sinu rahu on tema turvasadam.
Teiseks, valideeri valu. Enne loitsude lugemist ütle: “Oi, see kukkumine oli vist valus” või “Ma näen, et sa said haiget”. See annab lapsele teadmise, et teda mõistetakse.
Kolmandaks, paku füüsilist kontakti ja tegevust. Puhu peale, silita, kallista. Kui kasutad “varesele valu” salmi, tee seda rahuliku ja madala häälega. Seejärel paku praktilist abi: “Lähme peseme selle puhtaks ja paneme peale ühe ilusa plaastri.” Värviline plaaster on tänapäeva “varesele valu” ekvivalent – visuaalne tõestus, et probleemiga on tegeletud ja paranemine on alanud.
Lõppkokkuvõttes ei ole vahet, kas usume vareste võimesse valu ära viia või mitte. Oluline on see side, mis tekib vanema ja lapse vahel hetkel, kui maailm tundub lapse jaoks ebaõiglane ja valus. See väike rituaal õpetab lapsele alateadlikult, et raskused on ületatavad ja ta ei ole oma murega üksi.
