Tuulerõuged on haigus, mida enamik inimesi seostab automaatselt lapsepõlve, roheliste täppide ja talumatu sügelusega. Kuigi see on tõepoolest üks levinumaid ja visuaalselt äratuntavamaid nakkushaigusi, on ekslik arvata, et punased villid on haiguse ainsad või isegi esimesed sümptomid. Paljudel juhtudel algab viiruse rünnak organismile palju varem, kui nahale ilmub esimene täpp. Mõistmine, mis toimub kehas peiteperioodil ja varajases faasis, aitab lapsevanematel ja täiskasvanud patsientidel haiguse kulgu paremini juhtida, vältida tüsistusi ning piirata nakkuse levikut teistele pereliikmetele või kolleegidele. Sageli jäävad need varajased hoiatusmärgid tähelepanuta, kuna need sarnanevad tavalise külmetuse või gripiga, kuid just sel ajal on inimene kõige nakkusohtlikum.
Mis toimub enne löövet: peiteaeg ja viiruse paljunemine
Tuulerõugeid põhjustab viirus nimega Varicella-zoster. See on äärmiselt nakkav ja levib peamiselt piisknakkusena köhimisel, aevastamisel või isegi lihtsalt nakatunud inimesega samas ruumis viibimisel. Samuti võib nakkuse saada otsese kontakti kaudu villide sisuga. Kui viirus on organismi sisenenud, ei avaldu haigus koheselt. Seda perioodi nimetatakse peiteajaks ehk inkubatsiooniperioodiks.
Peiteaeg kestab tavaliselt 10 kuni 21 päeva, keskmiselt umbes kaks nädalat. Sel ajal paljuneb viirus aktiivselt lümfisõlmedes ja vereringes, kuid inimene tunneb end enamasti täiesti tervena. Siiski on oluline teada, et nakatunu muutub teistele ohtlikuks juba 1–2 päeva enne esimeste sümptomite või lööbe ilmnemist. See teeb haiguse leviku piiramise keeruliseks, sest lapsed võivad lasteaias või koolis viirust levitada ajal, mil nad näivad täiesti terved.
Prodromaalne periood: märgid, mida tihti eiratakse
Enne kui ilmub kuulus “täpiline” lööve, läbib organism faasi, mida meditsiinis nimetatakse prodromaalseks perioodiks. See on aeg, mil keha immuunsüsteem hakkab viirusega võitlema, põhjustades üldisi haigusnähte. Kuna need sümptomid on mittespetsiifilised, aetakse neid sageli segamini väsimuse, kerge külmetuse või kõhugripiga.
Kõige sagedasemad varajased sümptomid, mis võivad ilmneda 1–2 päeva enne löövet, on järgmised:
- Palavik: Tavaliselt on tegemist mõõduka palavikuga (38°C ümber), kuid see võib tõusta ka kõrgemale. Palavik annab märku, et keha on asunud kaitsepositsioonile.
- Üldine väsimus ja loidus: Laps võib muutuda tavatult uniseks, keelduda mängimast või olla viril. Täiskasvanutel väljendub see sageli raskustundena lihastes ja soovina pidevalt puhata.
- Peavalu: Viiruslikust infektsioonist tingitud peavalu on levinud kaebus, mis võib varieeruda kergest tuikamisest tugeva valuni.
- Isutus: Söögiisu kadumine on üks esimesi märke, et lapsega pole kõik korras. Isegi lemmiktoidud ei pruugi ahvatleda.
- Kõhuvalu: Harvem, kuid siiski esinev sümptom, mis võib viidata viiruse mõjule seedesüsteemi lümikoele.
Lööbe dünaamika: rohkem kui lihtsalt punased täpid
Kui prodromaalne faas möödub või sellega samaaegselt, hakkab ilmnema tuulerõugetele iseloomulik lööve. Oluline on mõista, et lööve ei teki korraga, vaid lainetena. See tähendab, et kehal võib üheaegselt leida lööbeelemente erinevates arengujärkudes. Tavaliselt algab lööve peanahalt, näolt või kerelt ning levib seejärel jäsemetele.
Lööbe arenguetapid
- Maakulid ja paapulid: Alguses ilmuvad nahale väikesed punased laigud või sõlmekesed, mis meenutavad putukahammustusi. Need võivad alguses olla vaevumärgatavad.
- Vesiikulid: Mõne tunni jooksul muutuvad punased laigud selge vedelikuga täidetud villikesteks (vesiikuliteks), mis asuvad punetaval taustal. Seda on poeetiliselt kirjeldatud kui “kastepiiska roosiõielehel”. Just selles faasis on sügelus kõige intensiivsem ja nakkusoht kõige suurem, sest villide sees on viiruse kontsentratsioon väga kõrge.
- Koorikud: 1–2 päeva jooksul villid purunevad või kuivavad ning kattuvad koorikuga. Koorikute teke on märk paranemise algusest, kuid kuna lööve tuleb lainetena, võivad uued villid tekkida samal ajal, kui vanad juba paranevad.
Lööve ei piirdu alati ainult nahaga. Ebamugavustunnet võivad suurendada villid, mis tekivad limaskestadele – suhu, kurku, silmalaugude sisekülgedele või suguelundite piirkonda. Suus olevad villid võivad muuta söömise ja joomise äärmiselt valulikuks, mis omakorda suurendab vedelikupuuduse riski, eriti väikelastel.
Millal peaksid häirekellad tööle hakkama?
Kuigi tuulerõuged on enamasti iseparanev haigus, ei kulge see alati tüsistusteta. On olukordi, kus “lihtne lastetõbi” võib muutuda eluohtlikuks seisundiks. Vanemad ja patsiendid peavad olema valvsad järgmiste ohumärkide suhtes:
- Sekundaarne bakteriaalne infektsioon: Kui sügelevaid ville kratsida mustade kätega, võivad need nakatuda bakteritega (nt staphylococcus või streptococcus). Märgid sellest on ümbritseva naha tugev punetus, turse, mädane eritis ja suurenenud valu. Mõnikord võib tekkida vajadus antibiootikumravi järele.
- Hingamisraskused: Kui viirus levib kopsudesse, võib tekkida tuulerõugekopsupõletik ehk pneumoonia. See on sagedasem täiskasvanutel, rasedatel ja immuunpuudulikkusega inimestel. Sümptomiteks on köha, õhupuudus ja valu rinnus.
- Neuroloogilised sümptomid: Harva võib viirus mõjutada aju, põhjustades entsefaliiti (ajupõletikku) või väikeaju ataksiat. Kui märkate uimasust, segasust, tugevat peavalu, tasakaaluhäireid või krampe, tuleb viivitamatult kutsuda kiirabi.
- Dehüdratsioon: Kui laps keeldub suuvalu või kurguvalu tõttu joomast, võib kiiresti tekkida vedelikupuudus. Märgid on kuiv suu, vähene urineerimine, nutmine ilma pisarateta ja loidus.
Täiskasvanute ja riskirühmade eripärad
Tuulerõuged on täiskasvanueas põdedes oluliselt raskema kuluga kui lapsepõlves. Täiskasvanutel on suurem risk tõsise kopsupõletiku tekkeks ja haiglaravi vajaduseks. Samuti on haigus ohtlik rasedatele, kuna see võib kahjustada loodet (kaasasündinud tuulerõugete sündroom) või põhjustada emal eluohtlikke tüsistusi. Immuunpuudulikkusega inimesed (nt keemiaravi saavad patsiendid või HIV-positiivsed) vajavad kokkupuutel viirusega sageli ennetavat ravi viirusvastaste ravimite või immunoglobuliiniga.
Täiskasvanute puhul on sümptomid sageli intensiivsemad: palavik on kõrgem, lööve ulatuslikum ja taastumine võtab kauem aega. Seetõttu soovitatakse täiskasvanutel, kes pole tuulerõugeid põdenud, kaaluda vaktsineerimist.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kui kaua on laps nakkusohtlik?
Laps on nakkusohtlik 1–2 päeva enne lööbe teket ja püsib nakkusohtlikuna seni, kuni kõik villid on kattunud koorikutega ja uusi ville pole enam juurde tekkinud vähemalt 24 tunni jooksul. Tavaliselt võtab see aega umbes 5–7 päeva alates lööbe algusest.
Kas tuulerõugeid saab põdeda mitu korda?
Üldjuhul annab tuulerõugete läbipõdemine eluaegse immuunsuse. Korduv haigestumine on äärmiselt haruldane, kuid võimalik inimestel, kellel on nõrgenenud immuunsüsteem. Sagedamini aetakse korduv haigestumine segamini mõne muu lööbega kulgeva viirushaigusega.
Kuidas leevendada sügelust koduste vahenditega?
Sügeluse leevendamiseks võib kasutada jahedaid vanne (lisades vette söögisoodat või kaerahelbeleotist), kanda villidele spetsiaalseid jahutavaid geele või vahte (mida saab apteegist) ning hoida ruumid jahedad, et vältida higistamist, mis sügelust suurendab. Vajadusel võib arst soovitada suukaudseid antihistamiine.
Kas tuulerõugete ajal tohib last pesta?
Jah, pesemine on oluline naha puhtuse hoidmiseks ja bakteriaalse nakkuse vältimiseks. Soovitatav on kiire jahe dušš. Hõõrumist tuleks vältida – nahka tuleks kuivatada rätikuga õrnalt tupsutades.
Miks ei soovitata tuulerõugete ajal kasutada ibuprofeeni?
Mõned uuringud on seostanud ibuprofeeni ja teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite kasutamist tuulerõugete ajal suurenenud riskiga tõsiste nahainfektsioonide ja pehmete kudede tüsistuste tekkeks (nt nekrotiseeriv fastsiit). Palaviku ja valu leevendamiseks on ohutum valik paratsetamool.
Vöötohatise risk tulevikus
Pärast tuulerõugetest paranemist ei lahku Varicella-zoster viirus kehast täielikult. See jääb inaktiivses olekus ehk “magama” närvijuure ganglionidesse. Enamiku inimeste jaoks ei põhjusta see kunagi probleeme. Siiski võib viirus aastakümneid hiljem uuesti aktiveeruda, tavaliselt siis, kui immuunsüsteem on vanuse, stressi või haiguse tõttu nõrgenenud.
Seda taasaktiveerumist nimetatakse vöötohatiseks (herpes zoster). Vöötohatis väljendub valuliku villilise lööbena, mis kulgeb tavaliselt vööna ühel pool keha. Erinevalt tuulerõugetest on vöötohatise peamiseks sümptomiks pigem tugev närvivalu kui sügelus. See rõhutab veelgi vajadust mõista tuulerõugeid mitte kui ühekordset süütut lastehaigust, vaid kui viirusinfektsiooni, millel võivad olla pikaajalised mõjud inimese tervisele. Vaktsineerimine tuulerõugete vastu võib vähendada ka vöötohatise riski tulevikus, kuna vaktsiiniviirus on nõrgestatud ja jääb harvemini latentsesse olekusse kui metsik viirus.
