Suguhaigused on teema, millest sageli räägitakse sosistades või mida lükatakse piinlikkustundest kõrvale, kuid teadmatus võib tervisele kalliks maksma minna. Üks ajalooliselt enim hirmu tekitanud, kuid vahepeal unustusehõlma vajunud haigus – süüfilis – on viimastel aastatel taas pead tõstmas. Selle infektsiooni ohtlikkus seisneb sageli tema salakavaluses: haiguse kulg võib olla vaevumärgatav või sarnaneda paljude teiste terviseprobleemidega, mistõttu jääb õige diagnoos tihti hiljaks. Inimesed võivad elada aastaid teadmises, et nad on täiesti terved, kandes samal ajal edasi bakterit, mis vaikselt nende organismi laastab. Just seetõttu on kriitiliselt oluline tunda ära varajased ohumärgid ja mõista, millal on õige aeg pöörduda arsti poole kontrolliks, isegi kui otseseid kaebusi ei tundu olevat.
Mis on süüfilis ja miks seda nimetatakse “suureks jäljendajaks”?
Süüfilis on sugulisel teel leviv infektsioon, mida põhjustab bakter nimega Treponema pallidum. Arstiteaduses on seda haigust sajandeid nimetatud “suureks jäljendajaks” (the great imitator), kuna selle sümptomid on äärmiselt mitmekesised ja võivad kergesti sassi minna teiste haigustega, alates tavalisest allergiast ja gripist kuni psoriaasi või neuroloogiliste häireteni.
Ilma ravita kulgeb süüfilis läbi mitme staadiumi, mis võivad kesta aastaid või isegi aastakümneid. Haiguse keerukus seisneb selles, et aktiivsete sümptomite vahel võivad olla pikad peiteperioodid, mil nakatunu tunneb end suurepäraselt, kuid on siiski nakkusohtlik (varajases staadiumis) või on haigus organismisiseselt progresseerumas (hilisemas staadiumis).
Haiguse neli staadiumi ja nende sümptomid
Et mõista, millal arsti poole pöörduda, tuleb tunda haiguse kliinilist pilti. Süüfilise sümptomid sõltuvad otseselt sellest, millises faasis haigus parajasti on.
Esimene staadium: kõva šanker
Esimene märk nakatumisest ilmneb tavaliselt 10–90 päeva (keskmiselt 3 nädalat) pärast kokkupuudet bakteriga. Tekib üks või mitu haavandit, mida meditsiiniliselt nimetatakse šankriks.
- Välimus: Haavand on tavaliselt väike, ümar, kõva servaga ja mis kõige petlikum – see on enamasti valutu.
- Asukoht: See tekib kohta, kust bakter sisenes organismi. Sagedasemateks kohtadeks on suguelundid, pärak või suuümbrus/suuõõs. Kuna haavand on valutu ja võib asuda peidus (nt tupes või pärasooles), jääb see sageli märkamatuks.
- Kulg: Haavand paraneb iseenesest 3–6 nädala jooksul, sõltumata sellest, kas inimene saab ravi või mitte. See loob petliku turvatunde, et “probleem” on kadunud, kuid tegelikkuses liigub haigus edasi teise faasi.
Teine staadium: nahalööve ja gripilaadsed nähud
Kui esmast süüfilist ei ravita, areneb haigus edasi sekundaarseks süüfiliseks. See faas algab tavaliselt paar nädalat pärast haavandi paranemist. Sümptomid on nüüd süsteemsed, kuna bakter on levinud vereringega üle kogu keha.
Kõige iseloomulikum tunnus on nahalööve. Lööve ei sügele tavaliselt ja võib ilmneda karedate, punaste või punakaspruunide laikudena peopesadel ja tallataldadel – see on väga spetsiifiline tunnus, mida teiste haiguste puhul harva esineb. Siiski võib lööve olla ka kehal laialivalguv ja vaevumärgatav.
Muud teise staadiumi sümptomid võivad olla:
- Palavik ja väsimus.
- Suurenenud lümfisõlmed.
- Kurguvalu.
- Laiguline juuste väljalangemine.
- Peavalu ja lihasvalu.
- Kaalulangus.
Ka need nähud kaovad lõpuks ilma ravita, kuid haigus ei ole kadunud, vaid siseneb varjatud faasi.
Latentne ehk peiteperiood
Latentne faas on periood, kus kõik välised haigusnähud puuduvad. Kui inimene ei ole saanud ravi, on bakter endiselt organismis. See periood võib kesta aastaid. Varajases latentses faasis (kuni aasta pärast nakatumist) võib haigus veel ägeneda ja sümptomid naasta. Hilises latentses faasis sümptomeid ei ole ja inimene ei pruugi olla enam sugulisel teel nakkusohtlik, kuid bakter kahjustab siseorganeid.
Kolmas staadium: hilissüüfilis
See on kõige ohtlikum faas, mis võib tekkida 10–30 aastat pärast esmast nakatumist. Õnneks jõuab tänapäeval tänu antibiootikumidele sellesse faasi vähe inimesi, kuid ravimata jätmisel on tagajärjed fataalsed. Hilissüüfilis kahjustab:
- Südant ja veresoonkonda: Võivad tekkida aordi aneurüsmid ja klapirikkeid.
- Aju ja närvisüsteemi: Põhjustades dementsust, halvatust ja koordinatsioonihäireid.
- Luid ja liigeseid: Tekitades kroonilisi põletikke ja kudede hävimist (gummoosne süüfilis).
Kuidas süüfilis levib ja kes on riskigrupis?
Süüfilis levib otsesel kontaktil süüfilise haavandiga. Haavandid võivad esineda välissuguelunditel, tupes, pärakus või pärasooles, samuti huultel ja suus. Seega levib haigus vaginaalse, anaalse ja oraalseksi kaudu.
Oluline on teada:
- Süüfilis ei levi prill-laudade, ukselinkide, basseinide, vannide, riiete ega toidunõude kaudu.
- Kondoomi kasutamine vähendab riski märgatavalt, kuid ei pruugi seda täielikult elimineerida, kui haavand asub piirkonnas, mida kondoom ei kata.
Riskigruppi kuuluvad kõik seksuaalselt aktiivsed inimesed, kes harrastavaditsitsitsit kaitsmata vahekorda, eriti uue või juhusliku partneriga. Kõrgem risk on meestel, kes on seksuaalvahekorras meestega, ning inimestel, kellel on diagnoositud HIV, kuna haavandid hõlbustavad HIV-i levikut.
Neuro- ja okulaarsüüfilis: kui haigus ründab närvisüsteemi
Süüfilis võib levida närvisüsteemi (neurosüüfilis) või silmadesse (okulaarsüüfilis) haiguse mistahes staadiumis, mitte ainult lõppfaasis. See on tõsine tüsistus, mis vajab kohest sekkumist.
Neurosüüfilise sümptomid võivad hõlmata tugevat peavalu, liikumisraskuseid, käitumise muutusi, iiveldust ja kaela kangust. Okulaarsüüfilis võib põhjustada nägemise hägustumist, silmavalu ja isegi püsivat pimedaks jäämist. Sageli on need sümptomid ainsad märgid, mis viitavad infektsioonile, eriti latentse perioodi ajal.
Diagnostika ja ravi: mida oodata arstivisiidil
Süüfilise diagnoosimine on tänapäeval lihtne ja kiire. Peamine meetod on vereanalüüs, mis otsib organismist süüfilise vastaseid antikehi. Kuna antikehad jäävad verre aastateks isegi pärast edukat ravi, tehakse aktiivse infektsiooni kinnitamiseks täpsustavad testid.
Mõnel juhul, kui esineb aktiivne haavand, võib arst võtta proovi otse haavandist, et vaadata seda mikroskoobi all ja tuvastada bakterit. See meetod on tõhus ainult esmase süüfilise puhul.
Ravi on efektiivne:
Süüfilist on lihtne ravida, eriti varajastes staadiumites. Eelistatud ravim on penitsilliin, mida manustatakse tavaliselt süstina. Varajase süüfilise (kestnud alla aasta) raviks piisab sageli ühestainsast süstist. Hilisemate staadiumite puhul on vajalik pikem kuur. On oluline mõista, et ravi tapab bakteri ja peatab haiguse edasise arengu, kuid see ei pruugi taastada juba tekkinud organite kahjustusi.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Allpool on toodud vastused levinumatele küsimustele seoses süüfilise ja selle raviga.
Kas süüfilisest saab täielikult terveks?
Jah, õige antibiootikumravi korral on süüfilis täielikult ravitav. Siiski on oluline ravi läbida võimalikult varakult, et vältida püsivaid tervisekahjustusi.
Kas ma võin uuesti nakatuda, kui olen süüfilist juba põdenud?
Jah. Süüfilise läbipõdemine ja ravi ei anna immuunsust. Kui olete vahekorras nakatunud partneriga, võite haigestuda uuesti. Antikehad veres näitavad vaid seda, et olete haigusega kokku puutunud, kuid need ei kaitse uue nakkuse eest.
Kuidas mõjutab süüfilis rasedust?
See on äärmiselt ohtlik. Rase naine võib anda nakkuse edasi lootele (kaasasündinud süüfilis). See võib põhjustada raseduse katkemist, surnultsündi või lapse tõsiseid terviseprobleeme ja arenguhäireid. Seetõttu testitakse rasedaid rutiinselt süüfilise suhtes.
Kas süüfilis levib ka suudlemisel?
Kuigi see on harvem kui sugulisel teel levimine, on nakatumine võimalik nn “prantsuse suudluse” kaudu, kui partneril on suus või huultel aktiivsed süüfilise haavandid.
Kui kiiresti pärast kahtlast vahekorda peaksin end testima?
Kuna antikehade teke võtab aega, ei pruugi test näidata nakkust kohe järgmisel päeval. Soovitatav on teha test umbes 3–4 nädalat pärast riskantset kontakti. Kui test on negatiivne, kuid kahtlus püsib, tasub testi korrata 3 kuu möödudes.
Ennetusmeetmed ja turvaline seksuaalkäitumine
Parim viis süüfilise ja teiste suguhaiguste vältimiseks on teadlik ja vastutustundlik seksuaalkäitumine. Pikaajaline monogaamne suhe testitud partneriga on kõige kindlam viis nakkuse vältimiseks. Juhusuhete puhul on kondoomi korrektne kasutamine iga vahekorra ajal (kaasa arvatud oraal- ja anaalseks) hädavajalik, kuigi, nagu mainitud, ei paku see sajaprotsendilist kaitset nahk-naha kontakti eest väljaspool kaetud piirkonda.
Regulaarne testimine on osa seksuaalhügieenist. Kui olete seksuaalselt aktiivne ja vahetate partnereid, on soovitatav käia suguhaiguste kontrollis vähemalt kord aastas, isegi sümptomite puudumisel. Sümptomite ilmnemisel – olgu selleks imelik lööve, haavand või voolus – tuleb seksuaalelu peatada ja pöörduda viivitamatult naha- ja suguhaiguste arsti, günekoloogi või meestearsti vastuvõtule. Kiire reageerimine kaitseb nii teie enda kui ka teie partnerite tervist.
