Hamba elujõulisus sõltub selle sees olevast hambasäsi ehk pulbi tervisest. Kui hammas saab trauma, tekib sügav kaaries või on vajalik ulatuslik hambaravi, võib hammas kaotada oma verevarustuse ja närviühenduse. Sellist hammast nimetame me rahvakeeli surnud hambaks. Kuigi hammas ise on endiselt suus ja füüsiliselt paigal, ei ole see enam bioloogiliselt aktiivne. Paljud inimesed ei pruugi pikka aega arugi saada, et nende hammas on surnud, kuni tekivad esimesed sümptomid. Oluline on mõista, et surnud hammas ei pruugi alati vajada kohest eemaldamist, kuid see nõuab kindlasti professionaalset lähenemist ja ravi, et vältida tõsisemate tüsistuste teket.
Kuidas surnud hammas tekib ja mis sellega juhtub?
Hamba sees paikneb pehme kude, mida nimetatakse hambasäsi ehk pulp. See koosneb veresoontest, närvidest ja sidekoest. Kui see kude sureb, protsessi nimetatakse meditsiiniliselt nekroosiks. Kõige sagedasemad põhjused, miks hammas sureb, on järgmised:
- Trauma: Löök hambasse, kukkumine või muu mehaaniline vigastus võib katkestada veresooned, mis toidavad hambasäsi. Isegi kui hammas ei murdu, võib selle sisemine struktuur hävida.
- Sügav kaaries: Kui hammas laguneb väga sügavalt ja bakterid jõuavad hambasäsiõõneni, põhjustab see põletiku. Põletiku tagajärjel tekkiv surve pigistab veresooned kinni, peatades verevarustuse.
- Korduv hambaravi: Kui hambale on tehtud korduvalt puurimistöid või on see läbinud mitu täidist, võib pulbi elujõulisus väheneda.
Kui hammas on surnud, ei tunne see enam kuuma ega külma. See on peamine indikaator, millele hambaarst tähelepanu pöörab. Siiski tähendab hamba “surnud” olek seda, et seal sees on lagunev orgaaniline materjal, mis on ideaalne kasvupinnas bakteritele.
Kuidas ära tunda surnud hamba ohumärke?
Surnud hammas ei pruugi alati valu teha, mis ongi kõige ohtlikum osa. Siiski on teatud sümptomeid, mille ilmnemisel tuleks viivitamatult hambaarsti poole pöörduda:
- Värvimuutus: Üks kõige selgemaid märke on hamba tumenemine. Surnud hammas võib muutuda hallikaks, sinakaks või pruunikaks. See juhtub seetõttu, et lagunevad vererakud vabastavad pigmendid, mis tungivad hamba emailikihtidesse.
- Valu ja surve: Kuigi surnud hammas ise ei tunne valu, võib seda ümbritsev kude ehk igemed ja lõualuu olla põletikus. Kui hammas on mädane, tekib tugev surve ja valu, eriti kui hammustad või hammast puudutad.
- Igemetel tekkiv vistrik: Nn fistul ehk väike mädakolle igemel hamba juure tipu kohal on märk sellest, et luus on krooniline põletik. See avaneb aeg-ajalt, lastes mädul välja voolata.
- Halb maitse või lõhn: Mädanemisprotsess suus võib tekitada ebameeldivat maitset või lõhna, mida tavaline hambapesu ei eemalda.
- Igemeturse: Kui hamba juure ümber tekib mädanik, võivad igemed muutuda turses, punetavaks ja tundlikuks.
Millal on surnud hammas vaja eemaldada?
Paljud inimesed arvavad ekslikult, et iga surnud hammas tuleb kohe välja tõmmata. Kaasaegne hambaravi on aga väga edukas surnud hammaste päästmisel. Peamine ravimeetod on juureravi. Selle käigus puhastatakse hamba sisemus bakteritest, desinfitseeritakse juurekanalid ja täidetakse need spetsiaalse materjaliga.
Siiski on olukordi, kus hamba eemaldamine on ainus või mõistlikum lahendus:
- Ulatuslik purunemine: Kui hamba struktuur on nii nõrk, et sellest ei saa enam korralikku täidist või krooni teha.
- Juuremurd: Kui hamba juur on vertikaalselt murdunud, ei ole seda võimalik enam päästa, sest see ei saa stabiilselt lõualuus püsida.
- Kaugelearenenud luukadu: Kui põletik on hävitanud nii palju hambaalust luud, et hammas loksub, on selle säilitamine võimatu.
- Ebaõnnestunud juureravi: Kui hammas on juba korduvalt juureravitud, kuid põletik luus püsib, on hamba eemaldamine vajalik tervise hoidmiseks, et infektsioon ei leviks vereringesse või naaberhammasteni.
Kuidas toimub hamba eemaldamine?
Kui selgub, et hamba säilitamine ei ole võimalik, viiakse läbi hamba ekstraheerimine ehk eemaldamine. Protseduur algab alati põhjaliku tuimastusega, mistõttu ei tohiks patsient tunda otsest valu. Hambaarst vabastab hamba igemete küljest ja kasutab instrumente, et hammas ettevaatlikult pesast välja tõsta.
Pärast hamba eemaldamist on oluline lasta haaval korralikult paraneda. Esimestel päevadel tuleks vältida tugevat füüsilist koormust, alkoholi ja suitsetamist. Samuti on soovitatav vältida liiga kuuma toidu söömist või haava piirkonnas loputamist, et verehüüve, mis on vajalik luu ja igeme taastumiseks, püsiks oma kohal.
Korduma kippuvad küsimused
Kas surnud hammas võib suus olla ilma ravimata?
Kindlasti mitte. Surnud hammas on nagu “ajapomm”. See sisaldab baktereid ja lagunevaid kudesid, mis võivad põhjustada tõsiseid põletikke, tsüste ja isegi süsteemseid infektsioone. Kui tead, et hammas on surnud, on ravi vältimatu, isegi kui see hetkel valu ei tee.
Kas juureravi on valus?
Tänapäevane juureravi viiakse läbi tuimastusega ja see on patsiendi jaoks võrreldav tavalise plommi panemisega. Hambaarstid kasutavad nüüdisaegseid mikroskoope ja instrumente, mis teevad protseduuri väga täpseks ja valutuks.
Kuidas taastada surnud hamba esteetiline välimus?
Kui hammas on muutunud tumedaks, saab seda sageli ravida sisemise pleegitamisega või katta see keraamilise krooni või laminaadiga. See taastab hamba loomuliku tooni ja tugevuse.
Mida teha, kui hammas on surnud, aga ma ei saa kohe arsti juurde?
Vältige hamba koormamist ja hoidke suuhügieen laitmatu. Kui tekib turse, palavik või tugev valu, on tegemist erakorralise olukorraga, mis vajab kohest sekkumist, sest infektsioon võib levida lõualuusse või kaelapiirkonda.
Hamba asendamise võimalused pärast eemaldamist
Pärast hamba eemaldamist tekib lõualuusse tühimik, mis võib aja jooksul põhjustada naaberhammaste nihkumist ja luukadu. Seetõttu soovitavad hambaarstid tühimikku võimalusel täita. Kõige populaarsem ja püsivam lahendus on hambaimplantaat, mis asendab hamba juure ja mille otsa kinnitatakse kunstkroon. Teine võimalus on hambasild, mis toetub naaberhammastele, või eemaldatav protees. Õige lahenduse leidmiseks tuleks konsulteerida hambaarstiga, kes hindab suu üldist tervist ja luu struktuuri.
