Raseduse planeerimine või selle kahtlustamine on naise elus üks emotsionaalsemaid ja pingelisemaid perioode. Sageli oodatakse raseduse kinnitamiseks menstruatsiooni hilinemist või positiivset rasedustesti, kuid naise keha hakkab signaale saatma juba palju varem – sageli juba esimestel päevadel pärast viljastumist. Kuigi klassikaline hommikune iiveldus on laialt tuntud, on olemas terve rida peenemaid ja vähem märgatavaid sümptomeid, mida naised tihti ekslikult seostavad külmetuse, väsimuse või läheneva menstruatsiooniga ehk premenstruaalse sündroomiga (PMS). Nende varajaste märkide tundmine aitab paremini mõista oma kehas toimuvaid muutusi ja võib anda vastuseid juba enne, kui apteegitestid on võimelised rasedust tuvastama.
Implantatsiooniveritsus ja kerged krambid
Üks kõige sagedamini valesti tõlgendatud varajasi raseduse tunnuseid on implantatsiooniveritsus. See tekib siis, kui viljastatud munarakk kinnitub emaka seinale, mis tavaliselt juhtub umbes 6 kuni 12 päeva pärast viljastumist. Kuna see ajastus langeb sageli kokku oodatava menstruatsiooni algusega, peavad paljud naised seda lihtsalt tavalisest kergemaks “päevadeks”.
Erinevus seisneb vereerituse iseloomus. Kui tavaline menstruatsioon algab sageli kergemalt ja muutub vererohkemaks, olles värvuselt erkpunane, siis implantatsiooniveritsus on tavaliselt:
- Väga napp: Sageli vaid mõned tilgad või määrimine.
- Värvuselt erinev: Veri on tihti heleroosa või hoopis pruunikas (vana veri).
- Lühiajaline: Kestab tavaliselt vaid paar tundi kuni maksimaalselt paar päeva.
Sellega võivad kaasneda ka kerged alakõhu krambid, mis sarnanevad menstruatsioonivaludega, kuid on reeglina nõrgemad ja pigem torkiva või sikutava iseloomuga.
Muutused rindades ja areoolidel
Rindade tundlikkus on küll tuntud sümptom, kuid varajases faasis toimuvad muutused võivad olla spetsiifilisemad, kui lihtsalt valu. Hormonaalsed kõikumised, eriti östrogeeni ja progesterooni taseme kiire tõus, põhjustavad rindades vedelikupeetust ja verevarustuse suurenemist.
Paljud naised ei pane tähele, et muutused toimuvad ka rinnanibudel ja areoolidel (nibuväljadel). Juba paari nädala möödudes viljastumisest võivad areoolid muutuda tumedamaks ja suureneda. Samuti võivad nibuväljal asuvad väikesed näärmed (Montgomery näärmed) muutuda paremini nähtavaks, meenutades väikeseid kühmukesi. Lisaks võivad rinnad tunduda raskemad ja “täis”, ning naha alt võivad selgemalt läbi kumada sinakad veresooned, kuna keha suurendab veremahtu loote toetamiseks.
Basaaltemperatuuri püsiv tõus
Naised, kes jälgivad oma tsüklit basaaltemperatuuri meetodil, võivad raseduse tuvastada väga varakult, isegi enne testi tegemist. Basaaltemperatuur on keha puhkeoleku temperatuur, mida mõõdetakse kohe hommikul pärast ärkamist.
Tavalise tsükli puhul tõuseb temperatuur ovulatsiooni ajal ja püsib kõrgemana kuni menstruatsiooni alguseni, mil see taas langeb. Kui aga on toimunud viljastumine, hoiab keha kollaskeha (corpus luteum) abil progesterooni taset kõrgel, et toetada rasedust. See tähendab, et basaaltemperatuur ei lange, vaid püsib kõrgel tasemel edasi. Mõnel juhul võib tekkida isegi niinimetatud “kolmanda faasi” temperatuuri tõus umbes nädal pärast ovulatsiooni. Kui temperatuur püsib kõrgel rohkem kui 18 päeva järjest pärast ovulatsiooni, on raseduse tõenäosus väga suur.
Meeleelundite muutused: maitse ja lõhn
Üks kummaline, kuid üsna levinud sümptom, mida naised tihti tähelepanuta jätavad või mille üle imestavad, on düsgeusia ehk maitsetundlikkuse muutus. See võib väljenduda metalse maitsena suus. Naised kirjeldavad seda sageli tundena, nagu oleksid nad hoidnud suus vana münti. See fenomen on tingitud östrogeeni taseme järsust tõusust ja kaob tavaliselt esimese trimestri lõpuks.
Lisaks maitsele muutub sageli ka lõhnataju. Paljud naised muutuvad teatud lõhnade suhtes ülitundlikuks (hüperosmia). Lõhnad, mis varem olid meeldivad või neutraalsed – nagu kohv, lemmikparfüüm või toiduvalmistamise aroomid – võivad äkitselt muutuda väljakannatamatuks ja isegi iiveldust esile kutsuda. See on keha kaitsemehhanism, et vältida potentsiaalselt kahjulike ainete sissesöömist raseduse alguses.
Seedimisprobleemid ja kõhupuhitus
“Raseduskõht” varajases staadiumis ei ole tavaliselt tingitud emaka kasvamisest, vaid hoopis seedesüsteemi aeglustumisest. Süüdlaseks on taas hormoon progesteroon. Selle hormooni üks ülesandeid on lõdvestada emaka lihaseid, et vältida enneaegseid kokkutõmbeid, kuid kõrvalmõjuna lõdvestab see ka soolestiku silelihaseid.
See toob kaasa seedimise aeglustumise, mis omakorda põhjustab:
- Kõhupuhitust ja gaase: Naine võib tunda, et püksinööp pigistab, kuigi kaal pole tõusnud.
- Kõhukinnisust: Aeglasem soolestiku töö tähendab, et keha omastab toidust rohkem vett, muutes jääkained kuivemaks ja raskemini väljutatavaks.
Paljud naised peavad seda lihtsalt seedehäireks või vale toitumise tagajärjeks, aimamata, et tegemist on raseduse varajase tunnusega.
Seletamatu väsimus ja pearinglus
Väsimus on tänapäeva kiires elutempos tavaline nähtus, mistõttu ei osata seda sageli rasedusega seostada. Rasedusaegne väsimus on aga teistsugune – see on kõikehõlmav kurnatus, mis võib tabada naist keset päeva. Keha teeb tohutut tööd: ta toodab rohkem verd, et varustada toitainetega kasvavat loodet, ning samal ajal langeb veresuhkru tase ja vererõhk.
Madalam vererõhk ja laienenud veresooned võivad põhjustada ka kerget pearinglust või minestamistunnet, eriti kiiresti püsti tõustes. See on tingitud sellest, et vereringesüsteem kohaneb uue olukorraga, kus suur osa verevoolust suunatakse emakasse. Kui tunnete end pidevalt unisena hoolimata piisavast uneajast, võib see olla märk hormonaalsest tormist teie kehas.
Ninakinnisus ja suurenenud sekreet
Vähem tuntud, kuid üllatavalt levinud sümptom on “raseduse nohu” ehk rasedusriiniit. Suurenenud veremaht ja hormoonid põhjustavad nina limaskestade turset, mis võib tekitada kinnise nina tunde või isegi ninaverejooksu. Seda aetakse tihti segi algava viirushaiguse või allergiaga.
Samuti võivad naised märgata muutust tupevooluses. Juba raseduse alguses suureneb valkja, piimja vooluse (leukorröa) hulk. See on tingitud emakakaela näärmete aktiivsuse tõusust ja selle eesmärk on kaitsta sünnitusteid infektsioonide eest, takistades bakterite liikumist emakasse.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Millal ilmnevad esimesed raseduse sümptomid?
Esimesed sümptomid võivad ilmneda juba 5–10 päeva pärast viljastumist, kuid enamik naisi hakkab muutusi tundma umbes 2 nädalat pärast viljastumist ehk ajal, mil peaks algama uus menstruatsioon. Mõned naised on aga hormonaalsete muutuste suhtes tundlikumad ja märkavad märke varem.
Kas on võimalik olla rase ilma sümptomiteta?
Jah, see on täiesti võimalik. Iga naise keha reageerib rasedusele erinevalt. Mõned naised ei tunne esimesel trimestril peaaegu mingeid sümptomeid peale menstruatsiooni puudumise. Sümptomite puudumine ei tähenda, et rasedusega oleks midagi valesti.
Kuidas eristada PMS-i ja varajast rasedust?
See on keeruline, kuna sümptomid (rindade valulikkus, väsimus, tujukus) kattuvad suurel määral progesterooni tõttu. Peamised erinevused on: implantatsiooniveritsus (mis on lühem ja kergem kui päevad), püsivalt kõrge basaaltemperatuur ning spetsiifilised sümptomid nagu tume areool või iiveldus teatud lõhnade peale, mis PMS-i puhul tavaliselt puuduvad.
Kas negatiivne test tähendab alati, et ma ei ole rase?
Ei pruugi. Kui teete testi liiga vara, ei pruugi rasedushormooni hCG tase uriinis olla veel piisavalt kõrge, et test seda tuvastaks. Kui sümptomid püsivad ja menstruatsioon ei alga, tasub testi korrata paari päeva pärast või teha veretest, mis on tundlikum.
Soovitused kahtluse korral käitumiseks
Kui tunnete oma kehas eelnimetatud muutusi ja kahtlustate rasedust, on kõige olulisem säilitada rahu ja hoolitseda oma tervise eest, justkui oleks rasedus juba kinnitatud. See tähendab alkoholi ja suitsetamise vältimist, mitmekülgset toitumist ning foolhappe või rasedatele mõeldud vitamiinide tarvitamist, kuna loote arengu kriitilised etapid toimuvad just esimestel nädalatel.
Koduse rasedustesti tegemiseks on kõige mõistlikum oodata ära oodatava menstruatsiooni päev või teha test, kui päevad on hilinenud vähemalt ühe päeva. Testi tegemiseks kasutage esimest hommikust uriini, kuna see on kõige kontsentreeritum ja sisaldab enim hCG hormooni. Kui kodune test on positiivne või kui test on negatiivne, kuid menstruatsioon puudub ja sümptomid püsivad, võtke ühendust oma naistearsti või ämmaemandaga. Veretestiga saab rasedust tuvastada varem ja täpsemalt kui uriinitestiga ning meditsiiniline konsultatsioon annab kindlustunde ja tegevusplaani edasiseks. Pidage meeles, et iga rasedus on unikaalne teekond ja oma keha kuulamine on esimene samm sellel teel.
