Peamised podagra sümptomid, mida ei tohi eirata

Podagra on üks keerulisemaid ja valulikumaid artriidi vorme, mis võib tabada kedagi meist, kuid sageli seostatakse seda ekslikult vaid eakate või teatud elustiiliga inimestega. Haigushoog saabub tihti ootamatult, rünnates kõige sagedamini öösiti, ning võib muuta isegi kõige lihtsama liigutuse väljakannatamatuks katsumuseks. Kuigi podagra on tuntud juba sajandeid ja seda on ajalooliselt nimetatud “kuningate haiguseks”, on tänapäeva meditsiin teinud suuri edusamme selle põhjuste mõistmisel ja ravimisel. Siiski on ravi edukuse võtmeks varajane märkamine. Paljud inimesed eiravad esmaseid hoiatavaid signaale, pidades neid ajutiseks ülekoormuseks või väikeseks traumaks, kuid ravimata jätmisel võib see ainevahetushaigus põhjustada pikaajalisi liigesekahjustusi ja kroonilist valu. Järgnevalt vaatame süvitsi, millised on need kriitilised sümptomid, mida keha meile saadab, ja miks nende ignoreerimine võib kaasa tuua tõsiseid tagajärgi.

Mis tegelikult põhjustab podagra teket?

Enne sümptomite üksikasjalikku lahkamist on oluline mõista, mis organismis toimub. Podagra on sisuliselt ainevahetushäire, mis tekib siis, kui veres on liiga palju kusihapet. Kusihape on aine, mis tekib organismis puriinide lammutamisel – need on ained, mida leidub looduslikult nii meie kehas kui ka paljudes toiduainetes, nagu punane liha, siseelundid ja teatud mereannid.

Tavaliselt lahustub kusihape veres ja väljub organismist neerude kaudu uriiniga. Kui aga keha toodab kusihapet liiga palju või neerud ei suuda seda piisavalt kiiresti eritada, hakkab hape kogunema. Aja jooksul moodustab liigne kusihape teravaid, nõelataolisi uraadikristalle, mis ladestuvad liigestesse või ümbritsevatesse kudedesse. Just need kristallid põhjustavadki põletikku, turset ja seda piinavat valu, mida podagrahaiged kirjeldavad.

Ägeda podagrahoo neli peamist tunnusmärki

Podagra sümptomid avalduvad peaaegu alati ägedate hoogudena ehk atakkidena. Need rünnakud on ootamatud ja võivad kesta mõnest päevast kuni paari nädalani. Kõige sagedamini tabab podagra suure varba põhiliigest, kuid see võib mõjutada ka hüppeliigeseid, põlvi, küünarnukke, randmeid ja sõrmi. Siin on peamised sümptomid, mida ei tohi eirata:

1. Intensiivne ja järsk liigesevalu

Kõige iseloomulikum tunnus on valu, mis tekib sageli keset ööd või varahommikul. Paljud patsiendid kirjeldavad seda kui tunnet, nagu liiges oleks põlema süüdatud. Valu on alguses kõige tugevam – tavaliselt esimese 4–12 tunni jooksul pärast ataki algust. Isegi voodilina raskus vastu haiget varvast või liigest võib olla talumatu. Erinevalt tavalisest liigesevalust, mis võib tuikada, on podagravalu terav ja läbilõikav.

2. Püsiv ebamugavustunne

Kui kõige teravam valu hakkab taanduma, ei kao probleem täielikult. Järele jääb püsiv ebamugavustunne, mis võib kesta mõnest päevast kuni paari nädalani. See on kriitiline periood: kui haigust ei ravita, on järgmised hood tõenäoliselt kestvamad ja haaravad rohkem liigeseid. See “vaikne” periood on petlik ja paljud arvavad ekslikult, et on tervenenud.

3. Põletik ja punetus

Haigestunud liiges muutub nähtavalt teistsuguseks. See läheb paiste, muutub puudutamisel hellaks ja omandab sügavpunase või isegi lillaka varjundi. Põletik on reaktsioon kusihappekristallidele, mida immuunsüsteem üritab rünnata, pidades neid võõrkehadeks. See protsess vabastab kemikaale, mis suurendavad verevoolu piirkonda, tekitades punetust ja kuumustunnet.

4. Piiratud liikumisulatus

Seoses tugeva turse ja valuga muutub liigese liigutamine äärmiselt raskeks. Kui podagra on haaranud jala suure varba või hüppeliigese, võib kõndimine muutuda võimatuks. See ei ole lihtsalt ebamugavus, vaid füüsiline blokaad, mille tekitab liigeses olev põletikuline vedelik ja paistetus.

Kroonilise podagra sümptomid: toofused

Kui podagrat pikka aega ei ravita, võib see muutuda krooniliseks. Selles faasis hakkavad naha alla kogunema suured kusihappekristallide kogumikud, mida nimetatakse toofusteks (ladina keeles tophi). Need on kõvad sõlmed, mis võivad tekkida sõrmedele, kätele, jalgadele, küünarnukkidele või isegi kõrvadele.

  • Valutus: Toofused ise ei ole tavaliselt valusad, kuid ägeda hoo ajal võivad need muutuda hellaks ja põletikuliseks.
  • Deformatsioon: Aja jooksul võivad need sõlmed kasvada nii suureks, et deformeerivad liigeseid püsivalt ja hävitavad luukudet.
  • Infektsioonioht: Harvadel juhtudel võib toofus nahapinnale avaneda, eritades kriiditaolist valget massi, mis võib põhjustada infektsioone.

Kes kuuluvad riskirühma?

Podagra ei ole pärilik haigus otseses tähenduses, kuid geneetiline eelsoodumus mängib rolli. Siiski on olemas kindlad riskitegurid, mis suurendavad haigestumise tõenäosust märgatavalt:

  • Sugu ja vanus: Meestel esineb podagrat sagedamini ja see avaldub neil varem (tavaliselt 30–50 eluaastat). Naistel suureneb risk pärast menopausi, kui kusihappe tase organismis loomulikult tõuseb.
  • Toitumine: Dieet, mis on rikas liha, mereandide ja fruktoosiga magustatud jookide poolest, tõstab kusihappe taset. Samuti on suur riskitegur alkohol, eriti õlu.
  • Kaal: Ülekaalulisus paneb keha tootma rohkem kusihapet ja raskendab neerudel selle väljutamist.
  • Ravimid: Teatud ravimid, näiteks tiasiiddiureetikumid (kasutatakse kõrgvererõhutõve raviks) ja väikeses annuses aspiriin, võivad suurendada kusihappe taset.
  • Kaasuvad haigused: Ravimata kõrge vererõhk, diabeet, metaboolne sündroom ning südame- ja neeruhaigused on sageli podagraga seotud.

Neerukivid kui varjatud sümptom

Paljud inimesed ei seosta neerukive podagraga, kuid need kaks on tihedalt seotud. Uraadikristallid ei ladestu ainult liigestesse, vaid võivad koguneda ka neerudesse, moodustades neerukive. Hinnanguliselt 15% podagrahaigetest arenevad välja ka neerukivid. Sümptomiteks on tugev valu alaseljas või küljes, verine uriin, iiveldus ja sagedane urineerimisvajadus. Kui teil on korduvalt esinenud neerukive ja seletamatuid liigesevalusid, võib see viidata diagnoosimata podagrale.

Korduma kippuvad küsimused podagra kohta (FAQ)

Kas podagra on ravitav?

Podagra on krooniline haigus, mis tähendab, et seda ei saa täielikult välja ravida, kuid seda on võimalik väga edukalt kontrolli all hoida. Õige ravi ja elustiili muutustega on võimalik saavutada olukord, kus haigushooge ei teki enam kunagi ja kusihappe tase püsib normis.

Milliseid toiduaineid tuleks kindlasti vältida?

Kõrge puriinisisaldusega toidud on podagrahaigele ohtlikud. Vältida tuleks siseelundeid (maks, neerud), punast liha (veiseliha, lammas), teatud mereande (anšoovised, sardiinid, karbid) ja alkoholi (eriti õlut ja kangeid jooke). Samuti tuleks piirata suhkruga magustatud jooke.

Kas kirsid aitavad podagra vastu?

Uuringud on näidanud, et hapukirsid või kirsiektrakt võivad aidata alandada kusihappe taset ja vähendada podagrahoogude riski. Siiski ei asenda need arsti poolt määratud ravi, vaid toimivad toetava meetmena.

Miks podagrahoog tekib sageli öösel?

Öösel on kehatemperatuur madalam ja liigesed liiguvad vähem, mis soodustab kristallide moodustumist. Lisaks toimuvad öösel vee ainevahetuse muutused – keha kaotab hingates vett, veri muutub veidi paksemaks ja kusihappe kontsentratsioon tõuseb.

Kui kiiresti sümptomid kaovad pärast ravi alustamist?

Ägeda hoo korral leevendavad põletikuvastased ravimid valu tavaliselt 12–24 tunni jooksul. Täielik turse ja punetuse taandumine võib võtta aega mõne päeva. Pikaajaline ravi kusihappe taseme alandajatega nõuab aga kuudepikkust järjepidevust, et lahustada olemasolevaid kristalle.

Millal on hädavajalik pöörduda arsti poole?

Kuigi podagra võib tunduda lihtsalt tüütu valuna, nõuab see meditsiinilist sekkumist. Kui teil tekib äkiline ja tugev liigesevalu, eriti kui sellega kaasneb palavik ning liiges on katsudes kuum ja põletikuline, peate viivitamatult ühendust võtma oma perearstiga või pöörduma erakorralise meditsiini osakonda. Palavik koos liigesepõletikuga võib viidata ka septilisele artriidile (liigeseinfektsioonile), mis on eluohtlik seisund ja vajab kohest antibiootikumravi.

Isegi kui valu taandub iseenesest, ei tohiks arstivisiiti edasi lükata. Ravimata podagra kahjustab liigeseid pöördumatult ja suurendab neeruhaiguste ning südameveresoonkonna probleemide riski. Varajane diagnoos – tavaliselt vereproovi ja liigesevedeliku analüüsi kaudu – võimaldab alustada ravi, mis hoiab kristallide tekke kontrolli all ja tagab valuvaba elu.