Paljude inimeste jaoks seostub diagnoos “koksartroos” ehk puusaliigese kulumine justkui kohtuotsusega, mis tähendab liikumisvabaduse lõppu ja paratamatut vanadust. Tegelikkus on aga hoopis vastupidine. Puusavalu, mis segab igapäevaseid toimetusi – olgu selleks sokkide jalga panemine, trepist käimine või isegi öösel magamine –, ei pea olema elu püsiv osa. Kaasaegne meditsiin on arenenud tasemele, kus puusaliigese endoproteesimine on üks edukamaid ja sagedamini sooritatavaid operatsioone maailmas, pakkudes patsientidele võimaluse naasta täisväärtusliku ja valuvaba elu juurde. Hirm operatsiooni ees on loomulik, kuid teadmatusest tulenevad kartused on sageli suuremad kui tegelik protsess ise.
Miks puusaliiges kulub ja mis kehas toimub?
Puusaliiges on üks keha suurimaid ja koormatumaid liigeseid. Selle sujuvaks tööks on luupinnad kaetud sileda kõhrega, mis toimib amortisaatorina ja võimaldab luudel teineteise suhtes hõõrdumiseta liikuda. Aja jooksul võib see kõhr aga kuluda, muutuda karedaks või täielikult kaduda. Seda protsessi nimetatakse osteoartroosiks ehk kulumishaiguseks.
Kui kõhr on hävinud, hakkab liigeses toimuma luu hõõrdumine vastu luud. See tekitab põletikku, turset ja tugevat valu. Lisaks vanusele ja geneetikale võivad kulumist kiirendada ka varasemad traumad, ülekaal ning teatud kaasasündinud anomaaliad. Oluline on mõista, et kulumine on progresseeruv protsess – see tähendab, et iseenesest see ei parane ning “ära kannatamine” viib sageli vaid lihaste nõrgenemise ja teiste liigeste (näiteks põlvede või selja) ülekoormuseni, kuna keha püüab alateadlikult valutavat puusa säästa.
Millal on õige hetk operatsiooniks?
Ortopeedi vastuvõtul on üks sagedasemaid küsimusi: “Doktor, kas ma pean laskma end lõigata?” Vastus sellele küsimusele ei peitu alati röntgenpildis, vaid patsiendi enesetundes. Röntgen võib näidata väga kulunud liigest, kuid kui inimene saab oma eluga hästi hakkama ja valu on minimaalne, ei pruugi operatsioon olla koheselt vajalik. Vastupidisel juhul võib aga mõõdukas kulumine tekitada väljakannatamatut valu.
Operatsiooni kaalumisel on määravaks elukvaliteet. Kirurgiline sekkumine on näidustatud peamiselt siis, kui:
- Valu on muutunud igapäevaseks ja segab tööd või koduseid toimetusi.
- Valu esineb ka puhkeolekus, eriti öösiti, häirides und.
- Konservatiivsed ravimeetodid (valuvaigistid, füsioteraapia, süstid) ei anna enam soovitud tulemust.
- Liigese liikuvus on oluliselt piiratud (näiteks on raske kingapaelu siduda).
- Inimene on sunnitud loobuma oma hobidest ja sotsiaalsest elust valu tõttu.
Müüdid, mis takistavad otsuse tegemist
Ühiskonnas ringleb endiselt palju iganenud arvamusi proteesimise kohta, mis tekitavad asjatut hirmu. Lükkame ümber mõned levinumad müüdid, mis takistavad inimestel abi otsimast.
Müüt 1: “Ma olen operatsiooniks liiga vana.”
Endoproteesimisel ei ole kindlat vanusepiiri. Otsus tehakse patsiendi üldise terviseseisundi, mitte passi märgitud sünniaasta põhjal. Ka 80- ja 90-aastased patsiendid saavad edukalt uue liigese, mis võimaldab neil elada iseseisvat elu ilma pideva hooldusvajaduseta. Valuvaba liikumine on eakatele ülioluline südameveresoonkonna tervise hoidmiseks.
Müüt 2: “Protees kestab vaid 10 aastat.”
See info pärineb aastakümnete tagant. Tänapäevased materjalid – vastupidavad keraamilised pinnad, kõrgtehnoloogiline polüetüleen ja titaan – on loodud kestma märksa kauem. Õige paigalduse ja mõistliku koormuse korral peavad kaasaegsed proteesid vastu 20–25 aastat või isegi kauem, mis tähendab paljudele patsientidele lahendust kogu eluks.
Operatsiooni käik ja kaasaegsed lahendused
Puusaliigese endoproteesimine on oma olemuselt “varuosade vahetus”. Kahjustunud reieluupea ja puusanapp asendatakse kunstmaterjalist detailidega. Operatsioon kestab tavaliselt 1–2 tundi ja seda tehakse enamasti spinaalanesteesias (seljasüstiga), mis on eakamale patsiendile ohutum kui üldnarkoos, kuigi ka viimane on võimalik.
Proteese on kahte peamist tüüpi: tsementeeritavad ja mittetsementeeritavad. Mittetsementeeritav protees on kaetud spetsiaalse poorse kihiga, kuhu patsiendi enda luu sisse kasvab, muutes ühenduse väga tugevaks. See on eelistatud valik tugevama luustikuga patsientidele. Tsementeeritavat proteesi kasutatakse sageli vanematel patsientidel, kelle luukvaliteet on osteoporoosi tõttu kehvem, kuna luutsement tagab kohese stabiilsuse.
Kirurgilised meetodid on muutunud üha vähem traumeerivaks. Püütakse säästa lihaseid ja kudesid, mis kiirendab taastumist. Haavahoolduseks kasutatakse tänapäeval sageli nahaliimi või spetsiaalseid klambreid, mis jätavad minimaalse armi.
Taastusravi on pool võitu
Uus liiges on küll paigas, kuid selleks, et see õigesti funktsioneerima hakkaks, on vaja patsiendi enda tööd. Taastusravi algab tegelikult juba operatsioonipäeval või sellele järgneval hommikul. Füsioterapeudi juhendamisel tõuseb patsient voodist, õpib kasutama abivahendeid (kargud või rulaator) ning sooritab esimesi harjutusi.
Esimesed nädalad kodus on kriitilise tähtsusega. Oluline on järgida kindlat režiimi:
- Liikumine: Kõndida tuleb sageli, kuid lühikest aega korraga, et vältida liigset koormust ja turset.
- Harjutused: Spetsiaalsed harjutused tuhara- ja reielihaste tugevdamiseks on vajalikud, et uus liiges püsiks stabiilsena. Nõrgad lihased on sageli põhjuseks, miks lonkamine püsib ka pärast valu kadumist.
- Asendi valik: Vältida tuleb teatud liigutusi, nagu jalgade ristamine või puusast üle 90 kraadi painutamine (näiteks madalal diivanil istumine), et ennetada liigese luksatsiooni ehk nihestust esimestel kuudel.
Tavaliselt saavad patsiendid loobuda karkudest 4–6 nädala möödudes, kuid täielik taastumine ja lihasjõu taastumine võib võtta aega 6 kuud kuni aasta.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Siin on vastused mõningatele küsimustele, mida patsiendid enne operatsiooni sageli küsivad.
K: Kas ma tunnen, et mul on kehas võõrkeha?
V: Enamik patsiente harjub uue liigesega täielikult ja unustab mõne aja möödudes, et neil on protees. Mõnikord võib kõhnematel inimestel olla tunda proteesi katsudes või esineda ilmastikutundlikkust, kuid see ei ole tavaliselt häiriv.
K: Millal ma tohin jälle autot juhtida?
V: Autojuhtimine on lubatud siis, kui suudate piisavalt kiiresti reageerida ja jalga jõuliselt piduripedaalile vajutada ilma valuta. Tavaliselt kulub selleks umbes 4–6 nädalat. Oluline on ka see, et te ei tarvitaks enam narkootilisi valuvaigisteid.
K: Kas seksuaalelu on pärast operatsiooni lubatud?
V: Jah, seksuaalelu on täiesti normaalne osa elust ka pärast puusaliigese vahetust. Esimestel kuudel tuleks vältida äärmuslikke asendeid, mis nõuavad puusa tugevat painutamist, kuid pärast täielikku paranemist piiranguid ei ole.
K: Kas ma pean lennujaamas turvakontrollis muretsema?
V: Kaasaegsed proteesid võivad metallidetektori tööle panna. Soovitatav on varuda aega ja vajadusel teavitada turvatöötajat, et teil on liigeseprotees. Tavaliselt piisab sellest ja täiendavat tõendit ei nõuta, kuid skannerist läbiminemine on ohutu.
K: Mis on suurim risk operatsioonil?
V: Nagu iga suurema operatsiooni puhul, on riskideks infektsioon (põletik) ja tromboos. Nende vältimiseks manustatakse antibiootikume ja verevedeldajaid ning kasutatakse spetsiaalseid kompressioonsukki. Tüsistuste protsent on siiski väga väike, jäädes tavaliselt alla 1-2%.
Aktiivne eluviis ja sportimine uue puusaga
Üks suurimaid eksiarvamusi on see, et pärast puusaliigese vahetust peab inimene muutuma passiivseks ja hoiduma igasugusest spordist. Tegelikult on mõõdukas füüsiline koormus uue liigese eluea pikendamiseks ja luutiheduse säilitamiseks hädavajalik. Eesmärk on naasta aktiivse elu juurde, mida valu varem takistas.
Siiski tuleb arvestada, et uus liiges on mehaaniline seade, mis kulub kiiremini suure põrutuskoormuse all. Seetõttu on soovitatavad alad, mis on liigestele “pehmed” ja sujuvad. Suurepärased valikud on:
- Kõndimine ja kepikõnd: See on kõige loomulikum liikumisviis, mis hoiab toonuses kogu keha.
- Ujumine ja vesiaeroobika: Vesi kannab keharaskust, vähendades koormust liigesele, samal ajal pakkudes veetakistuse kaudu head lihastreeningut.
- Jalgrattasõit: Tugevdab reielihaseid ilma põrutuseta. Oluline on vaid reguleerida sadul õigele kõrgusele, et vältida puusa liigset painutamist.
- Murdmaasuusatamine: Klassikalises stiilis suusatamine on liigessõbralik ja suurepärane üldfüüsiline treening.
Vältida või suure ettevaatusega tuleks suhtuda aladesse, mis hõlmavad hüppeid, äkilisi suunamuutusi ja kukkumisohtu, nagu jalgpall, korvpall, võrkpall või kontaktalad. Samuti ei soovitata pikamaajooksu kõval pinnasel. Kui olete varasemalt tegelenud tennise või mäesuusatamisega, on nende harrastamine sageli võimalik ka pärast operatsiooni, kuid seda tuleks teha mõõdukalt ja arstiga konsulteerides. Lõppkokkuvõttes annab uus liiges vabaduse liikuda – nautige seda targalt ja hoidke oma keha tugevana.
