Eestimaa loodus pakub suvisel ajal palju avastamisrõõmu, kuid metsas või heinamaal liikudes võib ette tulla ootamatuid kohtumisi kohalike roomajatega. Üks sagedasemaid, kuid samas sageli valesti mõistetud kohtumisi leiab aset hariliku nastikuga. Kuigi enamik inimesi teab teoreetiliselt, et nastik ei ole mürgine, tekitab igasugune kokkupuude maoga ja eriti tema hammustus esmast ehmatust ja paanikat. See on loomulik reaktsioon, sest evolutsiooniliselt oleme programmeeritud roomajaid kartma. Siiski on oluline säilitada rahu ja tegutseda ratsionaalselt, sest erinevalt rästikust ei kujuta nastik inimese elule otsest ohtu mürgi näol. Küll aga vajab tema poolt tekitatud haav hoolikat tähelepanu ja õiget hooldust, et vältida sekundaarseid tüsistusi nagu põletikud või bakteriaalsed infektsioonid, mis võivad olla ebameeldivad ja vajada pikaajalist ravi.
Kas nastik on inimesele ohtlik ja miks ta ründab?
Harilik nastik (Natrix natrix) on oma olemuselt väga inimpelglik ja rahumeelne loom. Tema esmane reaktsioon ohu korral ei ole rünnak, vaid põgenemine. Kui põgenemistee on ära lõigatud, kasutab nastik mitmeid muid kaitsetaktikaid enne hammaste käiku laskmist. Üheks tuntuimaks on “surnu mängimine” ehk tanatoos, mille käigus pöörab madu end selili, ajab suu pärani ja laseb keha lõdvaks, eritades samal ajal kloaagist äärmiselt ebameeldiva lõhnaga vedelikku. See on mõeldud kiskjate ja ka inimeste eemale peletamiseks.
Hammustus järgneb tavaliselt alles siis, kui inimene üritab madu kätte võtta, talle peale astub või teda nurgas ahistab. Nastik ei ole mürgine. Tal puuduvad mürginäärmed ja mürgihambad, mida kasutab saagi surmamiseks näiteks rästik. See aga ei tähenda, et tema hammustus oleks täiesti ohutu. Nastiku suus elab rikkalik mikrofloora, mis sisaldab hulgaliselt baktereid. Kuna nastik toitub peamiselt kahepaiksetest ja kaladest ning elab sageli niisketes kohtades ja sõnnikuhunnikute läheduses, võivad tema hambad kanda haigustekitajaid, mis verre sattudes põhjustavad haava nakatumist.
Kuidas eristada nastikut rästikust?
Enne esmaabi andmist on äärmiselt oluline olla veendunud, milline madu hammustas. Kuigi esmaabi põhimõtted haava puhastamisel on sarnased, nõuab rästikuhammustus alati kiiremat ja spetsiifilisemat meditsiinilist tähelepanu. Paanikas olles võivad detailid ununeda, kuid on mõned kindlad tunnused, mis aitavad liike eristada:
- Kollased “kõrvad”: Kõige kindlam nastiku tunnus on kaks heledat, tavaliselt kollast või oranži, poolkuukujulist laiku pea tagaosas. Siiski tuleb arvestada, et on olemas ka täiesti musti isendeid, kellel need laigud puuduvad või on väga tuhmid.
- Silmad: Nastikul on ümmargused pupillid, mis annavad talle “sõbralikuma” ilme. Rästikul on seevastu vertikaalsed, kriipsukujulised pupillid nagu kassil.
- Keha ja muster: Nastik on tavaliselt sihvakam ja pikem, ühtlaselt hallikas, rohekas või must. Rästik on jässakam ja tema seljal jookseb iseloomulik tume siksak-muster (kuigi ka rästik võib olla täiesti must).
- Hammustusjäljed: Nastiku hammustusjäljed meenutavad pigem kriimustusi või paljudest väikestest torketest koosnevat kaart (U-kujuline jälg). Rästiku puhul on tavaliselt selgelt eristatavad kaks sügavamat torkehaava (mürgihammaste jäljed), kuigi mõnikord võib olla näha vaid üks torge.
Esmaabi nastikuhammustuse korral: samm-sammuline juhend
Kui olete veendunud, et tegemist oli nastikuga, või kui madu on kadunud, kuid sümptomid (nagu tugev valu ja kiire paistetus) puuduvad, tuleks keskenduda haava hügieenile. Nastiku hambad on väikesed, kuid teravad ja need on suunatud kurku poole, et hoida kinni libedat saaki. See tähendab, et hammustus võib nahka rebida ja tekitada soodsa pinnase bakteritele.
- Säilitage rahu: Paanika tõstab vererõhku ja südame löögisagedust. Kuigi mürki vereringes ei ole, aitab rahulik olek paremini olukorda hinnata ja tegutseda.
- Peske haava jooksva vee ja seebiga: See on kõige olulisem samm. Loputage hammustuskohta põhjalikult, et eemaldada mao sülg, mustus ja võimalikud bakterid. Kasutage leiget vett ja tavalist seepi. Vältige haava hõõrumist, pigem laske veel voolata.
- Desinfitseerige haav: Pärast pesemist töödelge haava antiseptikuga (nt kloorheksidiini lahus, vesinikperoksiid või spetsiaalne haavapuhastusvahend). Vältige kangeid värvilisi vedelikke (nagu briljantroheline või jood) otse lahtisel haaval, kuna need võivad takistada haava seisukorra visuaalset hindamist hiljem.
- Kontrollige haava sisu: Kuna nastiku hambad on haprad, võivad need hammustuse käigus murduda ja haava sisse jääda. Uurige haava hoolikalt. Kui märkate võõrkehi (hambakillud), ärge proovige neid ise sügavalt urgitseda, kui need ei tule kergelt ära. Sügavamal asuvate võõrkehade eemaldamiseks pöörduge arsti poole.
- Katke haav: Kui haav veritseb või asub kohas, mis võib riietega hõõrduda või mustaks saada, asetage sellele puhas plaaster või steriilne marliside. Side ei tohiks olla liiga pingul. Õhu juurdepääs soodustab paranemist, seega kui olete kodus ja puhas keskkonnas, võib haava hoida ka lahtiselt.
Mida kindlasti MITTE teha
Rahvausundites ja filmides levib palju väärarusaamu maohammustuste ravimise kohta. Nastikuhammustuse puhul (ja ka rästiku puhul) on teatud tegevused rangelt vastunäidustatud:
- Ärge imege haava suuga. See toob haava veelgi rohkem baktereid inimese suust.
- Ärge lõigake haava noaga lahti “vere väljalaskmiseks”. See suurendab vaid infektsiooniriski ja koekahjustusi.
- Ärge pange haavale žgutti. Nastiku puhul on see mõttetu, kuna mürki pole, ja rästiku puhul ohtlik, kuna see võib põhjustada jäseme gangreeni.
Millal on vaja pöörduda arsti poole?
Kuigi enamik nastikuhammustusi paraneb koduse raviga paari päeva jooksul, on olukordi, kus meditsiiniline sekkumine on hädavajalik. Peamine oht ei ole mitte mao füüsiline rünnak, vaid sellele järgnev bioloogiline reaktsioon.
Esimene ja kõige kriitilisem aspekt on teetanus ehk kangestuskramptõbi. Kuna nastikud roomavad maapinnal ja mullas, võivad nende suus või hammustuskohal olla Clostridium tetani bakterid. Kui teie viimasest teetanusevastasest vaktsineerimisest on möödas rohkem kui 10 aastat (või kui te ei mäleta, millal see oli), peate pöörduma erakorralise meditsiini osakonda (EMO) või perearsti poole, et saada vaktsiinidoos. See on elupäästev protseduur, mida ei tohi edasi lükata.
Teine põhjus arsti poole pöördumiseks on infektsiooni tunnused. Jälgige haava järgmise 24–48 tunni jooksul. Pöörduge arsti poole, kui:
- Haava ümber tekib suurenev punetus ja turse.
- Haavakoht muutub katsudes kuumaks ja väga valulikuks.
- Haavast hakkab erituma mäda või ebameeldivat lõhna.
- Teil tõuseb palavik või tekivad külmavärinad.
- Lümfisõlmed (näiteks kaenla all või kubemes) suurenevad ja muutuvad valusaks.
Harvadel juhtudel võib inimesel tekkida allergiline reaktsioon nastiku sülje vastu. Kui pärast hammustust tekib hingamisraskus, ulatuslik nõgeslööve, pearinglus või näo paistetus, tuleb viivitamatult kutsuda kiirabi.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas nastik võib olla mürgine, kui ta on söönud mürgiseid loomi?
Ei. Nastikud toituvad konnadest, kärnkonnadest ja kaladest. Isegi kui nad söövad kärnkonna, mille nahk eritab toksiine, ei muuda see nastikut ennast ega tema hammustust inimesele mürgiseks. Nende seedesüsteem neutraliseerib saagi toksiinid.
Kui kaua paraneb nastiku hammustus?
Korrektselt puhastatud ja tüsistusteta haav paraneb sarnaselt tavalise kriimustusega 3–7 päeva jooksul. Kui haav läheb põletikuliseks, võib paranemine võtta nädalaid ja vajada antibiootikumravi.
Kas nastiku hammaste murdumine haava sisse on ohtlik?
Jah, võõrkeha haavas on alati infektsiooniallikas. Nastiku hambad on väga peenikesed ja võivad jääda märkamatuks. Kui haav ei parane või on katsudes valus “torkiva” tundega, võib seal olla hammas, mis tuleb meditsiiniliselt eemaldada. Keha võib proovida seda ka ise “välja mädandada”, kuid see protsess on valulik ja riskantne.
Mida teha, kui ma pole 100% kindel, kas see oli nastik või rästik?
Kahtluse korral käituge alati nii, nagu oleks tegemist mürgise rästikuhammustusega. Hoidke kannatanu liikumatuna, ärge tõstke jäset südamest kõrgemale ja pöörduge viivitamatult arsti poole või helistage hädaabinumbril 112 nõu saamiseks. Parem karta kui kahetseda.
Ennetamine ja käitumine looduses
Parim viis maohammustuste vältimiseks on lugupidav kooseksisteerimine. Maod ei otsi kontakti inimesega ja ründavad vaid siis, kui tunnevad end ohustatuna. Liikudes looduses, eriti kõrge rohuga aladel, võsas või veekogude ääres, on soovitatav kanda kinniseid jalanõusid ja pikki pükse. Tugevam samm ehk “trampimine” annab madudele maapinna vibratsiooni kaudu märku teie lähenemisest, andes neile aega varjuda.
Koduaedades tasub hoida muru niidetuna ja vältida oksahunnikute või kivikuhilate tekkimist elumaja vahetusse lähedusse, kuna need on ideaalsed peidupaigad nii nastikutele kui ka nende saakloomadele. Kui kohtate aias nastikut, ei ole vaja teda tappa ega vägisi metsa viia. Andke talle ruumi, ja ta liigub ise edasi. Nastik on tegelikult kasulik aiaelanik, hoides kontrolli all näriliste ja teatud kahjurite populatsiooni. Mõistev suhtumine ja elementaarne ettevaatlikkus tagavad, et kohtumine jääb vaid põnevaks loodusvaatluseks, mitte ei lõppe valu ja haavapuhastusega.
