Iga eestlane teab seda tunnet lapsepõlvest: jooksed, kukud, põlv on marraskil ja pisarad voolavad. Siis tuleb ema või vanaema, puhub haige koha peale ja lausub need maagilised sõnad: „Varesele valu, harakale haigus, meie lapsele puhas tervis.” Ja uskumatul kombel valu taandubki, nutt lakkab ja mäng võib jätkuda. See näiliselt lihtne lastesalm on aga midagi palju enamat kui lihtsalt armas lohutusviis. Tegemist on ühe vanima ja elujõulisema killuga meie pärimusmeditsiinist, mis ulatub aega, mil sõnadel usuti olevat reaalne füüsiline jõud ja haigusi raviti loitsudega. See on elav näide sellest, kuidas iidsed uskumused on kohanenud tänapäevaga, säilitades oma algse eesmärgi – pakkuda leevendust ja turvatunnet.
Sõnamaagia ja siirdemagia iidsed juured
Tänapäeva inimene võib pidada ütlust „varesele valu, harakale haigus” süütuks lasteluuletuseks, kuid folkloristid ja etnograafid liigitavad selle raviloitsude hulka. Meie esivanemate maailmapildis ei olnud haigus ega valu lihtsalt bioloogiline protsess, vaid sageli väline ja vaenulik jõud, mis oli inimese sisse tunginud. Sellest vabanemiseks tuli see jõud kas hävitada või, mis veelgi levinum, kellegi teise kaela saata.
Seda protsessi nimetatakse siirdemagiaks. Siirdemagia põhimõte seisneb uskumuses, et haigust või häda on võimalik inimeselt üle kanda mõnele teisele elusolendile (loomale, linnule), eluta objektile (kivile, kännule) või loodusnähtusele (tuulele, veele). Loitsu eesmärk on anda valule konkreetne aadress, kuhu minna, vabastades seeläbi kannataja.
Loitsimine käis alati käsikäes kindla tegevusega. Lihtsalt sõnade lausumisest ei piisanud; vaja oli füüsilist kontakti või rituaali. Antud juhul on selleks rituaaliks haige koha peale puhumine või silitamine. Puhumine oli vanas rahvameditsiinis äärmiselt levinud võte, kuna usuti, et hingeõhk kannab endas elujõudu ja suudab haiguse „ära puhuda” või minema peletada.
Miks just vares ja harakas?
Loomulikult tekib küsimus, miks valis rahvasuu haiguse vastuvõtjateks just need kaks lindu – varese ja haraka. Miks mitte ööbiku või pääsukese? Sellel valikul on sügavad mütoloogilised ja praktilised põhjused, mis on seotud lindude käitumise ja sümboolikaga.
- Lindude seos teispoolsusega: Paljudes kultuurides, sealhulgas soome-ugri pärimuses, peeti linde vahendajateks siinse ja teispoolsuse vahel. Varesed ja harakad on raipesööjad linnud, keda seostati sageli surma, haiguste ja allilmaga. Seega peeti neid sobivaks „transpordiks”, kes suudavad halva energia endaga kaasa viia sinna, kuhu see kuulub.
- Vastupidavus ja kavalus: Vares ja harakas on tugevad ja intelligentsed linnud. Rahvauskumuse kohaselt on nad piisavalt sitked, et „haigus” või „valu” neid ei tapaks, vaid nad viivad selle lihtsalt metsa või laia maailma laiali. Õrn laululind võiks haiguse koorma all hukkuda, mis polnud loitsu eesmärk.
- Häälitsemine ja välimus: Haraka kädistamine ja varese kraaksumine on inimkõrvale sageli ebameeldivad, meenutades haiguse või häda häält. Samuti on nende must-valge või tume sulestik teinud neist sobivad kandidaadid „musta” energia vastuvõtmiseks.
Erinevad variatsioonid läbi aegade
Nagu suuline pärimus ikka, on ka see loits ajas ja ruumis muutunud. Kuigi põhivorm on jäänud samaks, leidub Eestis mitmeid piirkondlikke variatsioone, mis lisavad loitsule värvi ja täpsustavad, kuhu valu saadetakse. Mõned levinumad variandid on järgmised:
Loodusobjektidele suunamine
Sageli ei piirdutud vaid lindudega, vaid valu saadeti kindlasse kohta metsas, et see ei saaks enam tagasi tulla. Näiteks: „Varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi, meie Mari saab terveks!” või „Varesele valu, harakale haigus, kivile, kännule, sohu, mättasse!” Kivi ja känd sümboliseerivad siin elutut ja tunneteta mateeriat – kivi ei tunne valu, seega on sinna ohutu valu saata.
Must lind kui universaalne vastuvõtja
Mõnikord mainitakse loitsus lihtsalt „musta lindu”. See viitab taas mütoloogilisele arusaamale mustast värvist kui millestki, mis neelab endasse negatiivse energia. Must lind viib haiguse „musta metsa”, mis on sümboolne koht kaugel inimeste elupaigast.
Teaduslik seletus: Miks see tegelikult töötab?
Hoolimata sellest, et me ei usu enam maagiasse samal moel nagu meie esivanemad, toimib see lohutusrituaal hämmastavalt hästi ka tänapäeval. Sellel on mitu teaduslikult põhjendatud selgitust, mis kombineerivad psühholoogiat ja füsioloogiat.
1. Platseeboefekt ja sisendusjõud
Lapse jaoks on vanem ülim autoriteet. Kui ema või isa ütleb veendunult, et valu läheb nüüd varesele, siis laps usub seda. See usk käivitab ajus protsessid, mis vabastavad endorfiine – keha loomulikke valuvaigisteid. See on klassikaline platseeboefekt, kus ainuüksi ootus paranemisele vähendab sümptomeid.
2. Väravakontrolli teooria (Gate Control Theory)
Füsioloogiliselt on „peale puhumisel” ja silitamisel valu vähendav toime. Valuimpulss liigub mööda peenikesi närvikiude. Silitamine ja puhumine (mis on õrn puudutus ja jahe õhuvool) stimuleerivad aga jämedamaid närvikiude. Need signaalid jõuavad seljaajju kiiremini ja n-ö „sulgevad värava” valusignaalidele, takistades neil ajju jõudmast. Seega, kui puhume haigele kohale, vähendame reaalselt valu aistingut.
3. Tähelepanu hajutamine
Ootamatu ja rütmiline salm viib lapse tähelepanu valult kõrvale. Selle asemel, et keskenduda põlvele, hakkab laps ette kujutama varest ja harakat. Aju ei suuda korraga keskenduda intensiivselt kahele asjale ning emotsionaalne stress langeb, mis omakorda alandab valutaju.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas see ütlus on levinud ainult Eestis?
Sarnaseid loitse ja lohutusviise leidub paljudes kultuurides, eriti meie naaberrahvastel. Näiteks soomlastel on sarnased „kivile ja kännule” saatmise loitsud. Ingliskeelses maailmas on levinud väljend „kiss it better” (suudle see terveks), kuid see keskendub rohkem armastusele kui haiguse siirdamisele loomadele. Spetsiifiline vorm varest ja harakat mainides on aga omane just meie piirkonna pärimusele.
Kas loitsu sõnastust võib muuta?
Jah, rahvaluule on elav ja muutuv. Kõige olulisem on rituaali rahustav ja kindel toon. Paljud lapsevanemad improviseerivad, lisades loitsu lõppu lapse nime või suunates valu „metsa taha” või „mäe taha”. Peaasi on säilitada struktuur: valu saadetakse ära ja asemele tuleb tervis.
Miks puhutakse just kolm korda?
Sageli puhutakse haigele kohale kolm korda, kuigi alati seda ei teadvustata. Number kolm on mütoloogias ja maagias püha number, mis sümboliseerib tervikut (algus, keskpaik, lõpp). Kolmekordne kordus kinnitab loitsu toimet ja on rütmiliselt rahustav.
Kas see toimib ka täiskasvanute puhul?
Kuigi täiskasvanud ei usu enam maagiasse samamoodi nagu lapsed, on hoolivusel ja puudutusel endiselt tugev mõju. Partneri lohutus või silitus vallandab oksütotsiini (kiindumushormooni), mis vähendab stressi ja valu. Seega psühholoogiline mehhanism toimib, isegi kui me varestesse enam ei usu.
Pärimuse roll tänapäeva kasvatuses
Huvitaval kombel on „varesele valu…” üks väheseid loitse, mis on suutnud üle elada urbaniseerumise ja tehnoloogiaajastu. Me ei kasuta enam loitse vihma kutsumiseks või karja kaitsmiseks huntide eest, kuid laste lohutamine on jäänud muutumatuks. See näitab emotsionaalse sideme ja traditsioonide järjepidevuse tähtsust.
Selle ütluse kasutamine on midagi enamat kui esmaabi. See on kultuuriline kood, mis antakse edasi põlvest põlve. Kui noor lapsevanem lausub need sõnad oma nutvale lapsele, loob ta alateadliku silla omaenda lapsepõlve ja esivanematega. See rituaal õpetab lapsele empaatiat, hoolimist ja seda, et igale murele leidub lahendus – olgu selleks siis plaaster või lendu lastud vares.
Tänapäeva kiires maailmas, kus loodame sageli keerulistele ravimitele ja meditsiiniseadmetele, tuletab see lihtne salm meelde inimliku kontakti ja sõna jõudu. See on tõestus sellest, et vanarahva tarkus ei ole lihtsalt tolmune muuseumieksponaat, vaid elav tööriist, mis aitab meil ka 21. sajandil pakkuda oma lähedastele turvatunnet ja soojust hetkedel, mil nad seda kõige rohkem vajavad.
