Eesti keele õigekiri on paljudele meist paras pähkel, olenemata sellest, kas kirjutame igapäevaselt töömeile, koostame ametlikke dokumente või postitame sotsiaalmeediasse. Üks kõige sagedasemaid komistuskive, mis paneb isegi kogenud keelekasutaja hetkeks kõhklema, on sõnade kokku- ja lahkukirjutamine. Kas “sünnipäeva tort” on kaks sõna või üks? Kas me räägime “raudteest” kui taristust või “raud teest”, mis on valmistatud rauast? Need nüansid ei ole pelgalt pedantne norimine, vaid need muudavad lause tähendust ja teksti loetavust. Õigekirja valdamine näitab kirjutaja haritust ning austust lugeja vastu, aidates vältida arusaamatusi. Järgnevates lõikudes sukeldume süvitsi reeglitesse ja praktilistesse harjutustesse, mis aitavad sul selle keerulise teemaga sina peale saada.
Miks kokku- ja lahkukirjutamine nii keeruline on?
Peamine põhjus, miks eestlased kokku- ja lahkukirjutamisel eksivad, peitub meie keele loogikas: see on tähenduspõhine. Erinevalt paljudest teistest keeltest, kus reeglid on sageli jäigalt fikseeritud vormi järgi, nõuab eesti keel kirjutajalt pidevat kaasamõtlemist. Tuleb küsida: kas ma mõtlen konkreetset eset või abstraktset mõistet? Kas sõnapaar moodustab uue tähenduse või kirjeldab üht omadust?
Kõige lihtsam rusikareegel on rõhuasetus. Kui hääldades langeb rõhk ühtlaselt mõlemale sõnale (näiteks suur maja), kirjutame need lahku. Kui aga rõhk on tugevalt esimesel sõnal ja teine sõna justkui “sulab” esimese külge (näiteks puumaja), kirjutame need kokku. Siiski on see vaid kuulmisele tuginev abivahend ja alati ei saa sellele kindel olla, eriti kui räägime keerulisematest liitsõnadest või muutumatutest sõnadest.
Nimisõnade kokku- ja lahkukirjutamise kuldreeglid
Nimisõnade puhul on kõige levinumaks veaks omastavas käändes (kelle? mille?) oleva täiendosa kirjutamine põhisõnast lahku, kui need tegelikult moodustavad ühtse mõiste. Siin on mõned harjutused ja põhimõtted, mida jälgida.
1. Liigi- või laadimõiste test
Klassikaline reegel ütleb, et kui esimene sõna näitab, mis liiki teine sõna kuulub, kirjutatakse need kokku. See moodustab niinimetatud liitsõna.
- Kirjutuslaud – see on spetsiaalne laud kirjutamiseks (liik).
- Kirjutamise laud – see on laud, kus hetkel kirjutatakse (juhuslik tegevus).
- Lasteaed – asutus lastele.
- Laste aed – aed, mis kuulub lastele (nt koduhoovis).
Harjutamiseks proovi analüüsida järgmisi paare: kas linnulaul on kindel termin? Jah, see on laul, mida linnud teevad liigiomaselt, seega kokku. Kas linnu laul on võimalik? Jah, kui räägime konkreetsest linnust, kes parajasti laulab (nt “selle linnu laul oli vaikne”).
2. Lühendamise test
Väga tõhus viis kontrollida, kas sõnad käivad kokku, on proovida moodustada lauset, kus esimene sõna on mitmuses. Kui see on võimalik ja tähendus jääb samaks, kirjutatakse sõnad lahku. Kui aga mitmuse moodustamine tundub veider või muudab tähendust, tuleb kirjutada kokku.
Näide: Maalimine (kas maa limine või maalimine?). See on halb näide, võtame parema: Rahvatants. Proovi öelda “rahvaste tants”. See tähendaks, et tantsivad erinevad rahvad koos. Rahvatants on aga kindel tantsuliik. Seega kokku.
Omadussõnad: ne- ja line-lõpulised sõnad
Üks konkreetsemaid reegleid eesti keeles, mis ometi tekitab segadust, puudutab ne– ja line-lõpulisi omadussõnu. Reegel on lihtne: kui omadussõna ees on käändumatu sõna või nimisõna nimetavas käändes (mis? kes?), kirjutatakse need kokku.
Harjutusmoment:
- Sinise silmne (vale) -> Sinisilmne (õige, sest tähendus on ühtne).
- Raudteeline (õige).
- Viieteistkümne aastane (vale) -> Viieteistkümneaastane (õige).
Erandiks on olukorrad, kus eelnev sõna on omastavas käändes (mille?). Näiteks: kauni rühiga tüdruk (lahku), aga kaunirühiline tüdruk (kokku). Siin tuleb jälgida just seda liidet.
Värvused ja omadused
Värvuste puhul kehtib reegel, et kui värvile eelneb täpsustav sõna, kirjutatakse see kokku vaid siis, kui tekib uus värvinimetus, mida tavaliselt kasutatakse kindla terminina.
- Helesinine (kokku, sest on kindel toon).
- Erkpunane (kokku).
- Väga punane (lahku, sest “väga” on määrsõna).
- Sidrunkollane (kokku).
Arvsõnad: kas numbritega või sõnadega?
Arvsõnade kokkukirjutamine on üks valdkond, kus eksitakse tihti just dokumente vormistades. Ühesõnalised arvud kirjutatakse alati kokku, kuid pikemad arvsõnad kirjutatakse lahku.
Reegel: Arvsõnad kirjutatakse kokku, kui need on üheliste, kümneliste või sajaliste piires, ent liitarvsõnad kirjutatakse lahku.
Näited:
- Kakskümmend (kokku).
- Kaks tuhat (lahku).
- Kolmsada viiskümmend kuus (kõik osad lahku, välja arvatud kümnelised/sajalised oma põhisõnaga, kuid siin on lihtsam meelde jätta: kolmsada on kokku, viiskümmend on kokku, aga omavahel lahku -> kolmsada viiskümmend kuus).
Oluline erisus tekib ne– ja line-liiteliste omadussõnade tuletamisel numbritest.
Kui kirjutad numbriga: 10-aastane (sidekriipsuga).
Kui kirjutad sõnaga: kümneaastane (kokku). Viga oleks kirjutada “kümne aastane”.
Tegusõnad: ühendtegusõnad ja väljendtegusõnad
Tegusõnade puhul on asi veidi keerulisem, sest siin mängib rolli pööratavus. Üldreegel ütleb, et tegusõna pöördelised vormid kirjutatakse lausest muudest sõnadest lahku. Kuid ma– ja da-tegevusnime, v-, tav-, nud-, tud-kesksõna ning mas-, mast-vormide puhul kehtivad teised reeglid.
Harjutus: Kas kirjutada ette võtma või ettevõtma?
Tegusõna on ette võtma.
Pöörates: Ma võtan selle töö ette. (Lahku).
Nimisõnana: Ettevõtmine oli edukas. (Kokku).
Määrsõnana: Ettevaatlik. (Kokku).
Siin on kasulik meelde jätta nimekiri sõnadest, mis käituvad tihti koos: üle hindama, alla kirjutama, pealt kuulama. Need kirjutatakse tegevusnimedes (ma-infinitiivis) kokku (nt “tuleb allakirjutada“), kuid paljud keelekorraldajad soovitavad selguse huvides hoida neid lahus, välja arvatud juhul, kui on tekkinud täiesti uus tähendus, mis erineb osade summast (nt kuritarvitama). Siiski, ametlik reegel lubab paljudel juhtudel mõlemat, kuid lahus kirjutamine on verbide puhul ohutum valik, kui pole tegemist kindla terminiga.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Allpool on toodud vastused levinud küsimustele, mis tekivad igapäevases kirjatöös seoses kokku- ja lahkukirjutamisega.
Kas on olemas üks universaalne reegel, mis kehtib alati?
Kahjuks ei. Eesti keele kokku- ja lahkukirjutamine sõltub kontekstist ja tähendusest. Siiski on kõige universaalsem abivahend küsimus: kas sõnapaar moodustab uue, omaette mõiste (kokku) või kirjeldab lihtsalt mingit omadust või tegevust (lahku)?
Kust ma saan kõige kiiremini kontrollida õigekirja?
Kõige usaldusväärsem allikas on Eesti Keele Instituudi (EKI) sõnaraamatud, eriti Sõnaveeb (sonaveeb.ee) ja “Eesti õigekeelsussõnaraamat” (ÕS). Google’i otsing ei ole alati usaldusväärne, kuna seal levivad ka valesti kirjutatud variandid.
Miks kirjutatakse “sünnipäevatort” kokku, aga “vanaema tort” lahku?
“Sünnipäevatort” on liigimõiste – see on teatud tüüpi tort, mis on mõeldud sünnipäevaks. “Vanaema tort” näitab kuuluvust või autorit – see on tort, mille tegi vanaema või mis kuulub vanaemale. Kui vanaema hakkaks tootma torte kaubamärgi all, võiks tekkida “vanaematort” (nagu “kohupiimatort”), kuid tavakasutuses on see lahku.
Kas kohanimed kirjutatakse alati lahku?
Enamasti kirjutatakse kohanimed lahku, kui liigisõna (meri, järv, mägi, linn) on nimetavas käändes (nt Tartu linn, Peipsi järv, Munamägi – siin on erandiks kinnistunud liitsõnad). Kui kohanimi on omastavas käändes ja moodustab liitsõna teise osaga, kirjutatakse see kokku vaid erandjuhtudel, mis on ajalooliselt kinnistunud (nt Vana-Antsla). Aadressides ja tavatekstis on ohutum jälgida reeglit: nimi + liigisõna lahku (Pärnu jõgi), v.a kui liigisõna on muutunud nime lahutamatuks osaks.
Kuidas kirjutada “online” ja muud võõrsõnad liitsõnades?
Võõrsõnadega liitsõnades kasutatakse sageli sidekriipsu, kui esimene osa on võõrkeelne ja teine eestikeelne ning seda ei saa sujuvalt kokku hääldada või lugeda. Näiteks: online-intervjuu, pop-laulja. Kui võõrsõna on eesti keeles kodunenud, kaob sidekriips: rokmuusika, spordipoiss.
Keelevaistu arendamine abivahenditega
Ükskõik kui hästi me reegleid pähe ei õpi, tekib ikka olukordi, kus kahtlus on kerge tulema. Parim viis oma keeletaju ja kokku-lahkukirjutamise oskust lihvida on lugemine. Kvaliteetne ilukirjandus, ajakirjandus ja toimetatud tekstid talletavad mällu visuaalsed pildid õigetest sõnakujudest. Kui näed sõna “raudteejaam” sadu kordi korrektselt kirjutatuna, hakkab “raudtee jaam” tunduma visuaalselt võõras ja vale.
Lisaks passiivsele lugemisele tasub kasutada digitaalseid abimehi. EKI Sõnaveeb ja ÕS on asendamatud tööriistad. Kui kirjutad olulist teksti, hoia need vahekaardid lahti. Harjuta end kahtluse korral alati kontrollima – see võtab vaid sekundi, kuid säästab sind piinlikest vigadest. Samuti on kasulik “Filosofti” speller või sarnased brauserilaiendused, mis tõmbavad punase joone alla ilmsetele vigadele. Kuid pea meeles, et automaatkontroll ei mõista alati konteksti (kas mõtlesid “lapse põlve” kui kehaosa või “lapsepõlve” kui eluperioodi), seega lõplik otsus jääb alati sinu ja sinu treenitud keelevaistu teha.
