Eesti keele grammatika on kurikuulus oma keerukuse poolest ja vahest pole ükski teema tekitanud nii palju peavalu ja vaidlusi kui sõnade kokku- ja lahkukirjutamine. Isegi inimesed, kes peavad end kirjaoskajateks ning valdavad keelt kõrgtasemel, võivad hetkeks kõhklema lüüa, kui tuleb otsustada, kas kirjutada “lapsepõlvesõber” või “lapsepõlve sõber”, “vastu tulla” või “vastutulla”. See ei ole pelgalt reeglite pähetuupimise küsimus, vaid nõuab sügavamat tunnetust ja arusaama sellest, kuidas keele struktuur muudab tähendust. Sinu võime neid nüansse märgata ja õigesti rakendada ongi see, mis eristab keskmist keelekasutajat tõelisest filoloogist või lihtsalt väga heast kirjutajast. Järgnev artikkel sukeldub sügavale nendesse reeglitesse, pakkudes samal ajal mõttelisi harjutusi, mis aitavad sul oma teadmisi kontrollida.
Miks on kokku- ja lahkukirjutamine eesti keeles nii keeruline?
Probleemi tuum peitub eesti keele paindlikkuses ja loogikas, mis tugineb suuresti sõnarõhule ja tähenduse muutumisele. Üldine põhimõte on lihtne: kui kaks sõna moodustavad ühe kindla mõiste, kirjutatakse need kokku. Kui aga mõlemad sõnad säilitavad oma esialgse, iseseisva tähenduse ja tähistavad konkreetset objekti või omadust, kirjutatakse need lahku. Kuigi see kõlab teoorias lihtsalt, on praktikas piir “uue mõiste” ja “kahe eraldiseisva sõna” vahel sageli hägune.
Võtame näiteks lihtsa sõnapaari. Kui kirjutad “vanaema”, mõtled sa sugulussidet – oma vanema ema. Kui kirjutad “vana ema”, viitad sa lihtsalt ühele emale, kes on eakas. See on klassikaline näide, kus kokkukirjutamine muudab tähendust kardinaalselt. Sarnane loogika kehtib paljudes olukordades, kuid lisaks tähendusele mängivad rolli ka vormilised tunnused, käänded ja sõnaliigid.
Nimisõnade kokkukirjutamise põhitõed ja komistuskivid
Nimisõnade puhul kehtib reegel, et kui esikomponent on ainsuse omastavas käändes (kelle? mille?), kirjutatakse see järgnevaga kokku vaid siis, kui tekib uus, omaette tähendusega mõiste. See on koht, kus paljud eksivad, sest piir on tunnetuslik.
- Liitsõnad vs. sõnaühendid: “Koolimaja” on kindlat tüüpi hoone, seega üks mõiste. “Kooli maja” võib aga viidata konkreetsele majale, mis kuulub koolile, kuid kontekst võib olla teine (nt “Kooli maja on renoveerimisel”).
- Lühenenud tüved: Kui esimene sõna on lühenenud tüvega (nt “puru”, “sea”, “kana”), kirjutatakse see alati kokku: sealiha, kanamuna, puruvanana. Siin eksimisruumi on vähem, kuid need on olulised reeglid, mida meeles pidada.
- Omasõnad vs. võõrsõnad: Moodne aeg on toonud keelde palju võõrsõnalisi liiteid. Eesliited nagu eks-, ase-, kaas-, video-, digi- liituvad põhisõnaga alati ilma sidekriipsuta (kui põhisõna pole just nimi). Seega kirjutame asepresident, mitte “ase-president”, ja videovalve, mitte “video valve”.
Kuidas testida oma vaistu nimisõnadega?
Proovi mõelda järgmistele fraasidele. Kas kirjutaksid “sünnipäevapidu” või “sünnipäeva pidu”? Keelekorraldajad lubavad siin sageli mõlemat, kuid rõhuasetus on erinev. Kokkukirjutatult on see kindel sündmuse liik. Lahkukirjutatult rõhutad sa, et tegemist on peoga, mis on pühendatud sünnipäevale. Sinu keeleoskus avaldub selles, kas sa valid vormi teadlikult või juhuslikult.
Omadussõnad ja ne-/line-liitelised sõnad
Üks sagedasemaid eksimusi tekib omadussõnade kokkukirjutamisel, eriti kui mängus on ne– ja line-liitelised sõnad. See on ala, kus “keelekõrv” peab olema eriti terav.
Reegel ütleb, et kui omadussõna eelneb nimisõnale, kirjutatakse need tavaliselt lahku (nt suur maja, punane auto). Kuid kui omadussõna ja nimisõna moodustavad kindla terminilaadse mõiste, kirjutatakse need kokku (nt vabaõhumuuseum, suurmees). Ne– ja line-liiteliste sõnade puhul on reegel konkreetsem: kui eelnev sõna on käändumatu või lühitüvi, kirjutatakse see kokku.
- Arvsõnad ja omadussõnad: Me kirjutame kahetoaline (korter), sest “kahe” on lühitüvi ainsuse omastavast, mis sulab kokku järgneva sõnaga. Samas kirjutame kahe toaga korter, sest siin on tegemist selge sõnaühendiga.
- Värvused ja varjundid: Värvuseid tähistavad liitsõnad kirjutatakse kokku: helesinine, tumepunane, samblaroheline. Aga kui lisandub omadussõna, mis ei tähista otseselt tooni, vaid omadust, kirjutame lahku: ilus sinine kleit.
Tegusõnad: kas ühend- või väljendtegusõna?
Tegusõnade puhul on komistuskiviks ühend- ja väljendtegusõnad. See on teema, mis paljastab sageli isegi kogenud kirjutajate lüngad. Põhireegel on lihtne: pöörde- ja käändvormides kirjutatakse määruslik osa tegusõnast lahku, kuid nimisõnades ja määrsõnades kokku.
Näide:
Tegevusena: Ta kirjutab alla lepingule.
Nimisõnana: Lepingule allakirjutamine võttis aega.
Määrsõnana: Dokument on allakirjutatud (kui omadussõna) või ta tuli allakirjutatult tagasi.
Kõige keerulisem on olukord mata-, v-, tav-, nud– ja tud-kesksõnadega. Siin sõltub kirjaviis sellest, kas ees olev määrsõna ja tegusõna moodustavad ühtse mõiste või mitte. Vähe usutav lugu (rõhk on sõnal “vähe”) vs. väheusutav lugu (omadussõnaline tervik). Siin on sageli lubatud mõlemad variandid, kuid stiililiselt on neil vaevumärgatav vahe.
Arvsõnad ja numbrite õigekiri
Numbrite kokku- ja lahkukirjutamine tundub matemaatiliselt lihtne, kuid tekstis eksitakse selle vastu tihti. Põhiline reegel on see, et arvud kirjutatakse sõnadega välja kirjutades kokku, välja arvatud juhul, kui tegemist on väga pikkade lohisevate arvudega, kus selguse huvides võib kasutada tühikuid või sidekriipse (kuigi eesti keele reeglid soosivad kokkukirjutamist).
Oluline on meeles pidada järgmist:
- Ühekohalised arvud liituvad järgneva sõnaga ilma sidekriipsuta, kui nad on kirjutatud sõnadega: viieaastane, kahekroonine.
- Numbriga kirjutades kasutame sidekriipsu: 5-aastane, 2-kroonine.
- Järgarvude puhul on punkt kohustuslik, kui ei kasutata käänet markeerivat lõppu: 20. sajand.
Sagedased eksimused ehk “Pane end proovile”
Et mõista oma tegelikku taset, vaatame mõningaid levinud väljendeid, kus eksitakse kõige sagedamini. Loe need läbi ja mõtle, kuidas sina neid tavaliselt kirjutaksid, enne kui loed selgitust.
Online-intervjuu või online intervjuu? Õige on sidekriipsuga, sest “online” on võõrkeelne tsitaatsõna, mis liitub eesti sõnaga liitsõnaks.
Laus-lollus või lauslollus? “Laus” on tugevdav eesliide, mis kirjutatakse alati kokku. Õige on lauslollus.
Riigi Teataja või Riigiteataja? Kuna tegemist on perioodilise väljaande nimega, mis koosneb nimisõnast ja omadussõnast (või nimisõnast omastavas), kirjutatakse see lahku ja suurte algustähtedega: Riigi Teataja.
Üles seadma või ülesseadma? Pöördevormis (ta seab üles) alati lahku. Nimisõnana (kandidaadi ülesseadmine) kokku.
KKK: Korduma kippuvad küsimused kokku- ja lahkukirjutamise kohta
Millal kasutada sidekriipsu liitsõnades?
Sidekriipsu kasutatakse peamiselt siis, kui liitsõna osad on võrdsed ja tähistavad samaaegselt kahte omadust (nt kokk-kondiiter, naistearst-günekoloog). Samuti kasutatakse seda selguse huvides, kui liituvad kolm või enam ühesugust tähte (nt jää-äär) või kui üks osa on nimi, number või täheühend (nt bussi-CV, 30-aastane).
Kas “väga hea” kirjutatakse kokku või lahku?
Määrsõna “väga” kirjutatakse talle järgnevast omadus- või määrsõnast alati lahku: väga hea, väga kiiresti. Erandiks on vaid mõned üksikud kivinenud väljendid, kuid tavakeeles kehtib lahkukirjutamise reegel.
Miks kirjutatakse “mitte keegi”, aga “mittetulundusühing”?
Eitussõna “mitte” kirjutatakse järgnevast sõnast reeglina lahku (nt mitte keegi, mitte ükski). Kokku kirjutatakse see vaid siis, kui see on osa kindlast terminist või liitsõnast, kus eitus moodustab uue jaatava mõiste (nt mitterahaline, mittetulundusühing).
Kuidas kirjutada “pool”? Kas “pool tundi” või “pooltundi”?
Kui “pool” tähendab poolt kogust, kirjutatakse see lahku ja käändub: pool tundi, poolest tunnist. Kui aga “pool” moodustab liitsõna esiosa ja tähistab kindlat pikkust või mõõtu nimisõnana, kirjutatakse kokku: pooltund (ajavahemik), poolsaar. Lihtne reegel: kui saad sõna “pool” käänamisega muuta (nt “pooles tunnis”), siis kirjuta lahku.
Praktilised soovitused keelevaistu arendamiseks
Kokku- ja lahkukirjutamise reeglite täielik valdamine ei tule üleöö, kuid on mõned strateegiad, mis aitavad vigade arvu oluliselt vähendada. Esimene ja kõige olulisem samm on kahtluse korral alati kontrollida. Eesti keele instituut (EKI) ja nende veebipõhised sõnaraamatud (Sõnaveeb) on asendamatud tööriistad. Ära eelda, et sinu mälu on eksimatu – keel muutub ja reeglid täpsustuvad ajas.
Teine tõhus meetod on lugemine. Mida rohkem sa loed kvaliteetset, toimetatud teksti (raamatud, ajalehed), seda loomulikumalt hakkavad õiged mustrid sinu mällu salvestuma. Visuaalne mälu on tugev abimees: kui oled sõna “raudteejaam” tuhat korda kokkukirjutatuna näinud, tundub “raudtee jaam” sulle visuaalselt võõras ja vale. Harjuta end märkama nüansse – küsi endalt teksti kirjutades pidevalt: kas ma mõtlen siin ühte kindlat mõistet või kahte eraldiseisvat asja? See teadlikkuse hetk ongi see, mis muudab sinu keelekasutuse täpseks ja professionaalseks.
