Suguhaiguste teema on ühiskonnas sageli endiselt tabu, mis tekitab paljudes inimestes põhjendamatut hirmu ja häbitunnet. Ometi on seksuaaltervise eest hoolitsemine sama loomulik ja vajalik nagu hambaarsti külastamine või vererõhu kontrollimine. Regulaarne testimine ei näita mitte usaldamatust partneri vastu, vaid vastutustundlikku käitumist iseenda ja teiste tervise suhtes. Kuna paljud sugulisel teel levivad haigused kulgevad ilma selgete sümptomiteta, on ainus viis oma tervises kindel olla meditsiiniline testimine. Selles artiklis vaatame detailselt, kuidas testimine tegelikult käib, millised on erinevad võimalused proovide andmiseks ning milliste kulutustega peaks arvestama nii riiklikus kui ka erasektoris.
Millal on õige aeg testimiseks?
Üks levinumaid eksiarvamusi on see, et testima peaks minema alles siis, kui tekivad kaebused. Tegelikkuses levivad paljud infektsioonid, nagu klamüüdia või gonorröa, sageli varjatult, kahjustades organismi ilma, et inimene ise sellest arugi saaks. Testimisele tuleks mõelda mitmes erinevas olukorras:
- Uue suhte alguses: Enne kondoomist loobumist uue partneriga on mõlemal osapoolel soovitatav teha testid, et alustada suhet turvaliselt.
- Pärast kaitsmata vahekorda: Kui on olnud juhuslik vahekord ilma kaitsevahendita, on testimine hädavajalik.
- Sümptomite ilmnemisel: Valulik urineerimine, ebatavaline voolus, sügelus, villid või haavandid suguelundite piirkonnas on selged ohumärgid.
- Rutiinse kontrollina: Aktiivse seksuaalelu puhul, eriti kui partnereid on rohkem kui üks, on soovitatav käia kontrollis vähemalt kord aastas.
Oluline on teada, et igal haigusel on oma peiteaeg ehk aknaperiood. See on aeg nakatumisest kuni hetkeni, mil test suudab haigustekitaja tuvastada. Kui minna testima järgmisel päeval pärast kahtlast vahekorda, on tulemus tõenäoliselt negatiivne isegi siis, kui nakatumine toimus, sest haigustekitajaid on organismis veel liiga vähe. Näiteks klamüüdia ja gonorröa puhul on soovitatav oodata vähemalt 2 nädalat, HIV ja süüfilise puhul võib aknaperiood olla 4 nädalat kuni 3 kuud.
Kuhu pöörduda ja millised on võimalused?
Eestis on suguhaiguste testimiseks loodud väga head ja kättesaadavad võimalused. Sõltuvalt eelistustest, rahakotist ja kiirusest saab valida mitme variandi vahel.
1. Perearst
Kõige esimene ja lihtsam koht on oma perearstikeskus. Perearstid ja pereõed saavad võtta proove enamlevinud suguhaiguste (klamüüdia, gonorröa, trihhomonoos) tuvastamiseks ning saata vereproove HIV-i ja süüfilise ning B- ja C-hepatiidi testimiseks. See on hea valik inimesele, kes usaldab oma perearsti ega pelga delikaatset teemat temaga arutada.
2. Naha- ja suguhaiguste arstid (dermatoveneroloogid)
Dermatoveneroloogid on spetsialistid, kes tegelevad igapäevaselt suguhaiguste diagnoosimise ja raviga. Nende vastuvõtule pöördumiseks ei ole vaja saatekirja. Suuremates haiglates on olemas spetsiaalsed seksuaaltervise kabinetid.
3. Noorte nõustamiskeskused
Kuni 26-aastastele (kaasa arvatud) noortele on Eestis loodud noorte nõustamiskeskuste võrgustik. Sealne teenus on noortele tasuta (ka ravikindlustuseta noortele) ning vastuvõtule saavad minna nii poisid kui tüdrukud. See on sageli kõige noortesõbralikum keskkond, kus saab lisaks testimisele ka nõu kontratseptsiooni ja suhete osas.
4. Erakliinikud ja laborid
Kui inimene soovib täielikku anonüümsust või ei taha oodata riikliku süsteemi järjekorras, on võimalik pöörduda tasulistesse laboritesse (nt Synlab) või erakliinikutesse. Seal saab analüüse anda sageli ilma arsti visiidita, tellides testid ise.
Kuidas testimise protseduur välja näeb?
Paljud inimesed, eriti mehed, kardavad testimist, kuna levivad müüdid valusatest protseduuridest (“vihmavari kusitis”). Tänapäevane meditsiin on aga teinud suure sammu edasi ja enamik teste on täiesti valutud.
Meestel diagnoositakse klamüüdiat, gonorröad, mükoplasmoosi ja trihhomonoosi enamasti esmasjoa uriinist. See tähendab, et proovi andmiseks tuleb lihtsalt purki pissida. Harvem, ja ainult spetsiifilistel juhtudel või sümptomite olemasolul, võetakse proovimaterjali ureetrast (kusitist) peene tampooniga, mis võib olla veidi ebamugav, kuid kestab vaid hetke.
Naistel on kõige täpsemaks meetodiks vaginaalne proov, mida võetakse vatitampooniga kas arsti poolt günekoloogilisel läbivaatusel või teatud juhtudel (nt kodutestide puhul) saab naine selle proovi võtta ise. See protseduur ei ole valus, pigem tekitab kerget ebamugavustunnet.
Vereproov on vajalik süsteemsete haiguste tuvastamiseks. Veeniverest määratakse HIV-i, süüfilise ning B- ja C-hepatiidi antikehi. Vereproovi andmine on kiire ja sarnaneb tavalise tervisekontrolli vereanalüüsiga.
Ettevalmistus testimiseks: mida peab teadma?
Et analüüside tulemused oleksid usaldusväärsed, tuleb testimiseks õigesti valmistuda. Vale ettevalmistus võib anda valenegatiivse tulemuse, mis tähendab, et haigus jääb diagnoosimata.
- Urineerimispaus: Kui proov võetakse uriinist (meestel) või emakakaelast/kusitist, on kriitiliselt oluline, et inimene poleks vähemalt 3–4 tundi enne proovi andmist urineerinud. Uriinijuga uhub bakterid kusitist välja ja kui proov võetakse vahetult pärast tualetis käimist, ei pruugi laboris haigustekitajaid leiduda.
- Hügieen: Enne uriiniproovi andmist ei tohi suguelundeid pesta, sest see vähendab bakterite hulka proovimaterjalis.
- Menstruatsioon: Naistel ei ole soovitatav anda proove menstruatsiooni ajal, kuna veri võib segada laboratoorset analüüsi. Parim aeg on tsükli keskel või siis, kui veritsust ei ole.
- Ravimid: Kui olete hiljuti tarvitanud antibiootikume, tuleb sellest arstile teada anda, sest see võib mõjutada testide tulemusi.
Kui palju suguhaiguste testimine maksab?
Maksumus sõltub sellest, kas olete ravikindlustatud, millisesse asutusse pöördute ja kui laiaulatuslikku testimist soovite.
Ravikindlustusega isikud
Eesti Tervisekassa (endine Haigekassa) kindlustusega inimestele on suguhaiguste testimine perearsti või eriarsti (naistearst, naha- ja suguhaiguste arst) saatekirjaga meditsiinilisel näidustusel tasuta. Tasuda tuleb tavaliselt vaid visiiditasu, mis on eriarsti juures 5 eurot. Perearsti juures visiiditasu ei ole.
Oluline märkus: Kui soovite teha teste “igaks juhuks” ilma kaebusteta, võib perearst paluda teil analüüside eest ise tasuda, kuna Tervisekassa rahastab uuringuid vaid sümptomite või põhjendatud kahtluse korral.
Noored (kuni 26 a)
Noorte nõustamiskeskustes on teenus, sealhulgas analüüsid ja nõustamine, kuni 26-aastastele noortele täiesti tasuta, sõltumata ravikindlustuse olemasolust. See on riiklikult rahastatud programm seksuaaltervise edendamiseks.
Tasulised teenused ja eralaborid
Kui pöördute erakliinikusse või laborisse (nt Synlab) omal soovil ilma saatekirjata, tuleb testide eest täies mahus ise maksta. Hinnad on ligikaudsed ja võivad muutuda:
- Üksikud analüüsid: Klamüüdia, gonorröa või mükoplasmoosi DNA test maksab eraldi tellides tavaliselt vahemikus 15–20 eurot ühe haigustekitaja kohta.
- Vereanalüüsid: HIV ja süüfilise testid maksavad eraldi umbes 10–15 eurot.
- Paketid: Enamik laboreid pakub suguhaiguste pakette. Väiksem pakett (tavaliselt 4–5 levinumat haigust) maksab umbes 40–60 eurot. Suurem ja põhjalikum pakett, mis sisaldab ka vereanalüüse hepatiitide, HIV ja süüfilise suhtes, võib maksta 70–110 eurot.
- Visiiditasu: Erakliinikus lisandub analüüside hinnale arsti visiidi või nõustamise tasu, mis võib ulatuda 30 eurost kuni 70 euroni. Laborites otse testi tehes visiiditasu tavaliselt ei lisandu, kui te ei soovi arsti konsultatsiooni (vaid ainult verevõtu/proovivõtu teenustasu u 5–6 eurot).
Kodused kiirtestid
Apteekides on müügil ka kodused kiirtestid (peamiselt HIV, süüfilis, klamüüdia), mille hinnad jäävad vahemikku 10–25 eurot. Siiski tasub teada, et kodused kiirtestid ei ole alati sama täpsed kui laboratoorsed analüüsid. Positiivse kodutesti korral tuleb tulemus alati arsti juures laboratoorse testiga üle kinnitada.
Korduma kippuvad küsimused
Kas ma saan testida anonüümselt?
Jah, Eestis on võimalik testida anonüümselt. Anonüümset testimist pakuvad näiteks HIV-nõustamiskabinetid ja eralaborid. Anonüümse testimise puhul ei seota proovi teie nime ega isikukoodiga, vaid teile antakse kood, mille alusel saate vastuse. Tervisekassa kulul ravides on isikustamine siiski vajalik.
Kui kiiresti saab vastused?
Tavaliselt saab vastused teada 2–3 tööpäeva jooksul. Mõned kiirtestid annavad vastuse kohe (nt HIV kiirtest nõustamiskabinetis), kuid põhjalikud laborianalüüsid võtavad aega. Vastused ilmuvad enamasti ka Digilugu.ee portaali (v.a anonüümse testimise korral).
Mis saab, kui test on positiivne?
Positiivse testi korral on oluline mitte paanikasse sattuda. Enamik suguhaigusi on tänapäeval antibiootikumidega kiiresti ja tõhusalt ravitavad. Teiega võtab ühendust arst, kes määrab ravi. Väga oluline on teavitada oma hiljutisi seksuaalpartnereid, et ka nemad saaksid end kontrollida ja vajadusel ravida. Vastasel juhul toimub “ping-pong” efekt, kus partnerid nakatavad üksteist korduvalt uuesti.
Tuleviku riskide maandamine ja ennetus
Testimine on vaid üks osa seksuaaltervisest; veelgi olulisem on nakatumise vältimine. Kõige tõhusam viis suguhaigustest hoidumiseks on kondoomi korrektne kasutamine iga vahekorra (ka oraal- ja anaalseksi) ajal, eriti juhusuhetes. Samuti on oluline roll vaktsineerimisel – näiteks HPV (inimese papilloomiviirus) ja B-hepatiidi vastu on olemas tõhusad vaktsiinid, mis pakuvad pikaajalist kaitset.
Avatud suhtlus partneriga on parim ennetusmeede. Enne uue seksuaalsuhte alustamist on täiesti normaalne ja täiskasvanulik küsida partnerilt, millal ta viimati testis käis, ning pakkuda välja ühine testimine. See loob suhtesse usaldust ja annab kindlustunde, et mõlema tervis on hoitud. Pea meeles, et suguhaigus ei vali inimesi välimuse, sissetuleku ega hariduse järgi – see on bioloogiline reaalsus, millega tegelemine on iga seksuaalselt aktiivse inimese kohustus.
