Vererõhk on üks olulisemaid tervisenäitajaid, mis annab meile vahetut infot südame ja veresoonkonna seisukorras, kuid ometi on see ümbritsetud paljude müütide ja arusaamatustega. Enamik inimesi ei pööra oma vererõhule tähelepanu enne, kui tekivad esimesed tõsised sümptomid või kui arstikabinetis avastatakse juhuslikult normist kõrgemad numbrid. Kuna kõrgvererõhutõbi kulgeb sageli hiilivalt ja ilma märgatavate kaebusteta, nimetatakse seda meditsiinis tihti “vaikseks tapjaks”. Arstina on minu eesmärk selgitada, mida need numbrid tegelikult tähendavad, kuidas oma rõhku õigesti mõõta ning millisel hetkel muutub tavaline elustiilist tingitud kõikumine meditsiiniliseks probleemiks, mis vajab sekkumist.
Mida vererõhu numbrid tegelikult näitavad?
Vererõhu mõõtmisel saadakse alati kaks numbrit, näiteks 120/80 mmHg. Et mõista, kas teie vererõhk on normaalne, tuleb kõigepealt aru saada, mida kumbki number tähistab. Vererõhk ei ole püsiv suurus, vaid see muutub pidevalt vastavalt südamelöökidele ja veresoonte elastsusele.
- Süstoolne ehk ülemine vererõhk: See on esimene ja suurem number. See näitab survet arterite seintele hetkel, mil süda lööb ja pumpab vere kehasse laiali. See number on tavaliselt tundlikum füüsilisele koormusele ja stressile.
- Diastoolne ehk alumine vererõhk: See on teine ja väiksem number. See näitab survet veresoontes südamelöökide vahelisel ajal, kui süda puhkab ja täitub uuesti verega. Kui see number on püsivalt kõrge, on see märk veresoonte suurenenud takistusest.
Mõlemad näitajad on tervise seisukohalt kriitilise tähtsusega. Kuigi vanemas eas pööratakse sageli rohkem tähelepanu ülemisele numbrile, sest veresoonte jäigastumine tõstab just seda näitajat, võib noorematel inimestel olla isoleeritult kõrgenenud just alumine vererõhk.
Milline on normaalne ja optimaalne vererõhk?
Euroopa Kardioloogide Seltsi ja hüpertensiooni ravijuhiste kohaselt klassifitseeritakse vererõhku mitmesse kategooriasse. On oluline mõista vahet “optimaalse” ja “normaalse” vahel – optimaalne on see, mis on tervisele kõige kasulikum ja hoiab riskid madalaimal tasemel.
Vererõhu väärtuste klassifikatsioon
- Optimaalne vererõhk: Alla 120/80 mmHg. See on ideaalne tase, mille puhul on südame-veresoonkonna haiguste risk kõige väiksem.
- Normaalne vererõhk: 120–129 / 80–84 mmHg. See on täiesti aktsepteeritav tase enamiku inimeste jaoks.
- Kõrge normaalne vererõhk: 130–139 / 85–89 mmHg. See on n-ö ohutsoon. Inimesed, kelle vererõhk on selles vahemikus, peaksid hakkama pöörama suuremat tähelepanu oma elustiilile, et vältida hüpertensiooni kujunemist.
- I astme hüpertensioon (kerge): 140–159 / 90–99 mmHg. Siin diagnoositakse juba kõrgvererõhutõbi.
- II astme hüpertensioon (mõõdukas): 160–179 / 100–109 mmHg.
- III astme hüpertensioon (raske): 180 / 110 mmHg või kõrgem. See seisund vajab kiiret meditsiinilist sekkumist.
Oluline on märkida, et diagnoosi panemiseks ei piisa ühekordsest mõõtmisest. Vererõhk peab olema kõrgenenud korduvatel mõõtmistel erinevatel päevadel, et saaksime rääkida hüpertensioonist.
Miks vererõhk kõigub ja mis on “valge kitli sündroom”?
Meie vererõhk ei ole kunagi staatiline. See on dünaamiline näitaja, mis reageerib kõigele, mida me teeme või tunneme. Füüsiline koormus, erutus, hirm, kofeiini tarbimine ja isegi rääkimine tõstavad vererõhku ajutiselt. Öösel magades on vererõhk tavaliselt madalaim.
Väga levinud nähtus on nn valge kitli hüpertensioon. See tähendab olukorda, kus patsiendi vererõhk on arsti või õe kabinetis mõõtes kõrge (tingituna alateadlikust ärevusest), kuid koduses keskkonnas täiesti normaalne. Vastupidine olukord on “maskeeritud hüpertensioon”, kus arsti juures on näidud korras, kuid kodus või tööl olles on vererõhk püsivalt kõrge. Seetõttu ongi kodune vererõhu jälgimine ehk vererõhupäeviku pidamine diagnoosi täpsustamiseks sageli vajalik.
Kuidas mõõta vererõhku õigesti?
Väga sageli tekib mure kõrge vererõhu pärast valest mõõtmistehnikast. Digitaalsed aparaadid on tundlikud ja valed võtted võivad anda tulemuseks numbrid, mis on tegelikkusest 10–20 ühikut kõrgemad. Usaldusväärse tulemuse saamiseks järgige neid reegleid:
- Rahuolek: Enne mõõtmist istuge rahulikult vähemalt 5 minutit. Ärge tormake tuppa ja hakake kohe mõõtma.
- Õige asend: Istuge seljatoega toolil, jalad kindlalt põrandal (mitte risti). Käsi peab toetuma lauale südame kõrgusel. Kui käsi ripub alla, on näit kõrgem; kui käsi on liiga kõrgel, on näit madalam.
- Vältige segajaid: Mõõtmise ajal ei tohi rääkida ega liikuda.
- Manseti suurus: Veenduge, et mansett on teie käevarrele sobiva suurusega. Liiga väike mansett näitab vererõhku tegelikust kõrgemana.
- Kordusmõõtmine: Tehke kaks mõõtmist 1–2 minutilis vahega ja võtke arvesse nende keskmine. Esimene mõõtmine on sageli reaktsioonist tingituna kõrgem.
Madal vererõhk – kas põhjus muretsemiseks?
Kuigi räägitakse peamiselt kõrgest vererõhust, on palju inimesi, keda kimbutab madal vererõhk ehk hüpotoonia (näiteks 90/60 mmHg). Erinevalt kõrgest vererõhust ei ole madal vererõhk tavaliselt eluohtlik ega kahjusta organeid, välja arvatud juhul, kui see põhjustab minestamist või on tingitud mõnest äkilisest terviserikkest (nt verekaotus).
Kui teil on loomupäraselt madal vererõhk ja te tunnete end hästi, ei vaja see ravi. Kui aga madala vererõhuga kaasneb pearinglus püsti tõusmisel, silme eest mustaks minemine, pidev väsimus või keskendumishäired, tasub konsulteerida perearstiga. Sageli aitab vedeliku tarbimise suurendamine ja mõõdukas füüsiline aktiivsus.
Millal on vererõhk ohtlik ja vajab ravi?
Muretsemiseks on põhjust siis, kui vererõhk püsib rahulolekus korduvalt üle 140/90 mmHg. Pikaajaline ravimata kõrgvererõhutõbi kahjustab veresoonte sisekesta, mis viib ateroskleroosi ehk veresoonte lupjumiseni. See omakorda suurendab drastiliselt riski infarkti, insuldi, südamepuudulikkuse ja neerukahjustuste tekkeks.
Erilist tähelepanu vajab hüpertensiivne kriis. Kui vererõhk tõuseb äkki üle 180/120 mmHg ja sellega kaasnevad sümptomid nagu tugev peavalu, nägemishäired, valu rinnus, hingeldus või segasustunne, tuleb viivitamatult kutsuda kiirabi.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas kohvi joomine põhjustab kõrgvererõhutõbe?
Kofeiin võib tõsta vererõhku lühiajaliselt, vahetult pärast joomist, kuid regulaarsetel kohvijoojatel tekib selle suhtes sageli tolerantsus. Mõõdukas kohvi tarbimine (2-3 tassi päevas) ei ole tavaliselt pikaajalise kõrgvererõhutõve põhjuseks, kuid kui olete kofeiini suhtes tundlik, võib see näitusid ajutiselt mõjutada.
Miks on hommikune vererõhk kõrgem kui õhtune?
Inimese kehal on ööpäevane rütm. Hommikuti, vahetult enne ärkamist ja ärgates, hakkab keha tootma hormoone (nagu kortisool ja adrenaliin), mis valmistavad meid päevaks ette, tõstes ka vererõhku. See on normaalne füsioloogiline protsess. Küll aga, kui hommikune tõus on ekstreemselt kõrge, võib see viidata halvasti kontrollitud vererõhule.
Kas vererõhurohtusid peab võtma elu lõpuni?
See on üks levinumaid hirme. Paljudel juhtudel on hüpertensioon krooniline seisund ja vajab eluaegset ravi. Siiski, kui vererõhu tõus on avastatud varakult ja patsient suudab radikaalselt muuta oma elustiili (langetada kaalu, loobuda suitsetamisest, vähendada soola tarbimist ja liikuda rohkem), on võimalik ravimiannuseid vähendada või arsti loal ravist loobuda. Seda ei tohi aga kunagi teha iseseisvalt.
Kas mõlemal käel peab olema sama vererõhk?
Väike erinevus (kuni 10 mmHg) parema ja vasaku käe vahel on normaalne. Kui erinevus on aga püsivalt suurem (üle 15-20 mmHg), võib see viidata veresoonte ahenemisele ühes käes ja see vajab arstlikku uurimist. Vererõhku tuleks alati mõõta sellel käel, mis annab kõrgema näidu.
Elustiili roll ja pikaajaline monitooring
Vererõhu kontrolli all hoidmine on maraton, mitte sprint. Isegi kui teile on määratud ravimid, on elustiilimuutused vundament, millele ravi toetub. Liigne soolatarbimine on üks suuremaid vaenlasi – eestlased tarbivad sageli 2–3 korda rohkem soola kui soovituslik 5 grammi päevas. Sool seob kehas vett, suurendades veremahtu ja seeläbi survet veresoontele. Samuti on tõestatud, et aeroobne treening (kõndimine, ujumine, rattasõit) vähemalt 150 minutit nädalas aitab vererõhku langetada 5–10 ühiku võrra.
Kõige olulisem sõnum on see, et oma numbreid peab teadma. Iga täiskasvanu peaks vähemalt kord aastas oma vererõhku kontrollima, isegi kui kaebusi ei ole. Kui teil on diagnoositud kõrgvererõhutõbi, on kodune vererõhuaparaat sama vajalik kodumasin kui külmkapp või veekeetja. Regulaarne enesekontroll annab turvatunde ja võimaldab arstil ravi täpsemalt reguleerida, tagades seeläbi pika ja tervema elu. Ärge kartke numbreid, vaid õppige neid tundma ja vajadusel reageerima.
