Peavalu on üks levinumaid terviseprobleeme maailmas, kuid mitte kõik peavalud ei ole võrdsed. Paljud inimesed elavad aastaid teadmises, et neil on lihtsalt madal valutaluvus või krooniline pingepeavalu, mõistmata, et tegelikult kannatavad nad neuroloogilise haiguse all, mida nimetatakse migreeniks. Migreen ei ole lihtsalt “tugev peavalu”; see on keeruline seisund, mis hõlmab mitmeid faase ja sümptomeid, mis võivad inimese igapäevaelu täielikult halvata. Sageli lükatakse diagnoosimine edasi, sest sümptomeid peetakse ekslikult stressist tingituks või tavaliseks väsimuseks. Õige diagnoosi saamine on aga esimene samm tõhusa ravi suunas, mistõttu on kriitiliselt oluline osata eristada migreeni spetsiifilisi märke tavalisest peavalust.
Valu iseloom ja asukoht: pulseeriv ja ühepoolne
Üks kõige selgemaid erinevusi migreeni ja tavalise pingepeavalu vahel on valu iseloom. Kui pingepeavalu kirjeldatakse sageli kui survetunnet või “kitsa rihma” tunnet ümber pea, siis migreenivalu on oma olemuselt hoopis teistsugune.
Migreeni puhul on valu sageli **tuikav või pulseeriv**. Patsiendid kirjeldavad seda tihti tundena, nagu süda lööks peas või nagu keegi taoks haamriga ühte kindlasse punkti. See pulseerimine muutub tavaliselt intensiivsemaks füüsilise koormuse korral. Isegi lihtsad tegevused, nagu trepist ülesminek, kummardamine või kiire kõndimine, võivad valu hüppeliselt suurendada. Tavalise peavalu puhul füüsiline aktiivsus reeglina valu iseloomu drastiliselt ei muuda.
Teine oluline tunnus on valu asukoht. Migreen on klassikaliselt **ühepoolne**, mõjutades kas vasakut või paremat peapoolt. Valu võib koonduda silma taha, oimukohta või kuklasse ühel küljel. Siiski on oluline märkida, et ataki käigus võib valu poolt vahetada või levida üle terve pea, kuid alguspunkt on enamasti asümmeetriline.
Sensoorne ülitundlikkus: valgus, heli ja lõhnad
Migreenihoo ajal muutub aju sensoorne töötlus üliaktiivseks. See tähendab, et tavalised keskkonnaärritajad, mis igapäevaselt tähelepanu ei pälvi, muutuvad talumatuks. Seda nähtust esineb harva tavaliste peavalude puhul.
Peamised sensoorsed sümptomid on:
- Fotofoobia (valgustundlikkus): Isegi tavaline päevavalgus või arvutiekraani helendus võib tunduda pimestavalt ere ja põhjustada valu suurenemist. Migreeni all kannatajad otsivad sageli instinktiivselt pimedat ruumi.
- Fonofoobia (helitundlikkus): Tavapärased helid, nagu kellatiksumine, liiklusmüra või inimeste vestlus, võivad tunduda võimendatuna ja äärmiselt häirivana.
- Osmofoobia (lõhnatundlikkus): See on vähem tuntud, kuid väga spetsiifiline sümptom. Teatud lõhnad, nagu parfüümid, toidulõhnad, sigaretisuits või kemikaalid, võivad esile kutsuda iiveldust või muuta peavalu hullemaks.
Seedetrakti häired: iiveldus ja oksendamine
Migreen on tihedalt seotud soolestiku ja aju teljega. Tavalise peavalu puhul on söögiisu tavaliselt normaalne või vaid veidi vähenenud, kuid migreeni puhul on seedesüsteemi haaratus väga levinud. Uuringud näitavad, et migreenihoo ajal seedimine aeglustub (seda nimetatakse mao staasiks), mis takistab toidu liikumist peensoolde.
Selle tulemusena kogevad paljud patsiendid tugevat iiveldust. Oksendamine esineb samuti sagedasti ja mõned patsiendid tunnevad pärast oksendamist ajutist kergendust, kuigi see ei pruugi atakki lõpetada. Isegi kui otsest oksendamist ei esine, on söögiisu täielik kadumine ja vastumeelsus toidu suhtes selge märk, et tegemist pole tavalise pingevaluga. See sümptom muudab ka suukaudsete valuvaigistite võtmise keeruliseks, kuna ravim ei pruugi maost piisavalt kiiresti imenduda.
Aura: visuaalsed ja neuroloogilised häired
Ligikaudu 25–30% migreenihaigetest kogeb enne peavalu faasi nähtust, mida nimetatakse auraks. Aura on neuroloogiline hoiatusmärk, mis kestab tavaliselt 5 kuni 60 minutit ja eelneb vahetult valu faasile. Tavalise peavalu puhul aurat ei esine.
Aura võib avalduda mitmel moel:
- Visuaalsed häired: See on kõige levinum vorm. Inimene võib näha vaateväljas siksakilisi jooni, vilkuvaid tulesid, heledaid laike või kogeda ajutist nägemise kadu (nn “tunnelnägemine”).
- Sensoorsed häired: Tundlikkushäired, nagu sipelgate jooksmise tunne või tuimus, mis algab sageli sõrmedest, liigub ülespoole kätte ja võib jõuda näoni (huuled ja keel).
- Kõnehäired: Raskused sõnade leidmisel või arusaamatuks muutuv kõne (düsf
