Peaaegu iga inimene on kogenud kummalist tunnet, kus jalg “sureb ära” ning liigutama hakates tekib ebameeldiv, sipelgate jooksmist meenutav surin. Enamasti on see tingitud lihtsast põhjusest – oleme istunud ebamugavas asendis, hoidnud jalgu risti või surunud pikalt vastu kõva pinda, mis on ajutiselt takistanud verevoolu või survestanud närve. Selline olukord laheneb tavaliselt minutitega, kui asendit muuta ja vereringe taastub. Kuid mida teha siis, kui jalgade surisemine, torkimine või tuimus muutub korduvaks probleemiks, mis häirib und või igapäevaseid toimetusi? Pidev või regulaarne paresteesia – meditsiiniline termin, mis tähistab ebanormaalset nahaaistingut – ei ole enamasti iseseisev haigus, vaid pigem sümptom, mis viitab mõnele sügavamale terviseprobleemile. Selle sümptomi eiramine võib viia seisundi halvenemiseni, mistõttu on oluline mõista, mis täpselt meie kehas toimub.
Mis põhjustab jalgade surisemist ja tuimust?
Jalgade surisemine on signaal, mida närvisüsteem saadab ajule, andes märku häirest närviimpulside edastamisel. Kõige lihtsamal tasandil võib selle põhjuseks olla mehaaniline surve. Näiteks kitsad jalanõud või liiga pingul püksid võivad suruda pindmistele närvidele. Kuid kui välistada välised tegurid, peituvad põhjused sageli organismi sisemistes protsessides. Närvide kahjustused ehk neuropaatiad on ühed levinumad kroonilise surina põhjustajad. Need kahjustused võivad tekkida erinevatel põhjustel, alates ainevahetushäiretest kuni traumadeni.
Üks sagedasemaid süüdlasi on perifeerne neuropaatia, mis tähendab, et aju ja seljaaju välised närvid on kahjustatud. See seisund algab sageli varvastest ja levib aeglaselt ülespoole. Inimesed kirjeldavad seda tihti kui tunnet, nagu kannaksid nad “nähtamatuid sokke”, mis tekitavad kihelust või vähendavad puutetundlikkust. Lisaks võib surinaga kaasneda põletav valu või hoopis külmatunne, mis ei leevendu soojendades.
Diabeet ja selle mõju jalgade närvidele
Diabeet ehk suhkruhaigus on tänapäeva maailmas üks peamisi kroonilise jalgade surisemise põhjuseid. Seda seisundit nimetatakse diabeetiliseks neuropaatiaks. Pikaajaliselt kõrge veresuhkru tase kahjustab veresooni, mis varustavad närve hapniku ja toitainetega. Kui närvid ei saa piisavalt verd, hakkavad nad “nälga jääma” ja nende võime signaale edastada halveneb.
Diabeetilise neuropaatia puhul on iseloomulik, et sümptomid muutuvad tugevamaks öösiti, häirides oluliselt unekvaliteeti. Ohtlikuks teeb olukorra asjaolu, et koos surinaga võib kaduda valutundlikkus. Inimene ei pruugi tunda, kui ta astub naela otsa või kui jalanõu hõõrub jala verile. See võib viia raskesti paranevate haavanditeni. Seetõttu peavad diabeetikud pöörama jalgade surinale erilist tähelepanu ja käima regulaarselt kontrollis.
Seljaprobleemid ja ishias
Väga sageli ei asu jalgade surina põhjus üldse jalgades, vaid hoopis alaseljas. Meie selgroog kaitseb seljaaju, kust väljuvad närvijuured, mis ulatuvad varvasteni välja. Kui lülisamba diskid on kulunud, nihkunud paigast (diski prolaps) või kui selgrookanal on ahenenud (spinaalstenoos), võivad närvijuured jääda surve alla.
Kõige tuntum näide on ishias ehk istmikunärvi põletik või pitsumine. Istmikunärv on keha pikim närv, mis algab alaseljast ja kulgeb läbi tuhara jala tagaosa pidi alla. Kui see närv on ärritatud, võib inimene tunda teravat valu, kuid sageli väljendub see hoopis tuimuse, nõrkuse või surinana sääres ja labajalas. Sellisel juhul on jalgade ravi kasutu, kui ei tegeleta algpõhjusega – seljaprobleemidega.
Vitamiinipuudus ja ainevahetus
Meie närvisüsteem vajab normaalseks toimimiseks kindlaid toitaineid. Eriti kriitilise tähtsusega on B-grupi vitamiinid. Nende puudus võib tekitada tõsiseid neuroloogilisi häireid:
- Vitamiin B12: Selle vitamiini vaegus on üks levinumaid põhjuseid, miks tekib perifeerne neuropaatia, eriti eakatel ja taimetoitlastel. B12 on vajalik müeliini – närve kaitsva ja isoleeriva kihi – tootmiseks. Ilma selleta närviimpulsid “lekivad” ja tekib surin.
- Vitamiin B1 ja B6: Ka need vitamiinid on närvide tervisele üliolulised. Huvitaval kombel võib nii B6 vitamiini puudus kui ka selle liigtarbimine (toksilisus toidulisanditest) põhjustada sarnaseid sümptomeid, sealhulgas jalgade surisemist.
- Magneesium ja kaalium: Elektrolüütide tasakaaluhäired võivad põhjustada lihaskrampe ja surinaid, eriti pärast füüsilist koormust või vedelikupuuduse korral.
Muud levinud meditsiinilised põhjused
Lisaks eelmainitule on veel terve rida seisundeid, mis võivad väljenduda jalgade tundlikkuse häiretena. Üks neist on tarsaalkanali sündroom. See on sarnane käte karpaalkanali sündroomiga, kuid asub hüppeliigese piirkonnas. Kui sääreluunärv jääb hüppeliigese siseküljel surve alla, tekib tallas ja varvastes tugev surin või valu.
Samuti võivad põhjuseks olla vereringehäired, nagu perifeersete arterite haigus (PAD). See seisund tekib, kui jalgade arterid ahenevad ateroskleroosi tõttu (veresoonte lupjumine), piirates verevoolu. Tavaliselt kaasneb sellega valu kõndimisel, mis leevendub puhates, kuid haiguse süvenedes võib tekkida ka püsiv tuimus ja jahedus.
Harvematel juhtudel võib jalgade surisemine olla esimene märk süsteemsetest haigustest, nagu hulgiskleroos (sclerosis multiplex), luupus või kilpnäärme alatalitlus. Hulgiskleroosi puhul ründab keha immuunsüsteem närvide müeliinkesta, mis põhjustab signaalide moondumist.
Millal peaks kindlasti arsti poole pöörduma?
Kuigi ajutine jalgade “ära suremine” on ohutu, on teatud ohumärgid, mille puhul ei tohiks visiiti neuroloogi või perearsti juurde edasi lükata. Õigeaegne sekkumine võib päästa püsivast närvikahjustusest.
Pöörduge arsti poole koheselt, kui:
- Surin tekib pärast traumat: Kui tuimus või surin ilmneb vahetult pärast kukkumist, autoavariid või seljavigastust, võib see viidata närvi või seljaaju vigastusele.
- Sümptomid on ühepoolsed ja äkilised: Järsk tuimus ühes jalas koos kõnehäire või näo lõtvumisega võib olla insuldi tundemärk. See vajab kiirabi.
- Kaob kontroll põie või soolestiku üle: Kui jalgade tuimusega kaasneb võimetus kontrollida urineerimist või roojamist, võib tegu olla cauda equina sündroomiga (hobusesaba sündroom), mis nõuab erakorralist operatsiooni halvatusohu vältimiseks.
- Surin levib kiiresti: Kui tuimus algab jalgadest ja liigub kiiresti ülespoole kehatüve suunas, võib see viidata Guillain-Barré sündroomile, mis on haruldane, kuid tõsine autoimmuunhaigus.
Mitte-erakorraline, kuid vajalik arstivisiit on soovitatav, kui:
- Surin on kestnud pikka aega ja ei kao asendi muutmisel.
- Sümptomitega kaasneb pidev valu, pearinglus või lihasnõrkus.
- Teil on diagnoositud diabeet ja märkate muutusi jalgade tundlikkuses.
- Surinaga kaasneb nähtav lööve nahal.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas ärevus võib põhjustada jalgade surisemist?
Jah, see on täiesti võimalik. Tugeva ärevuse või paanikahoo ajal hakkavad inimesed sageli hingeldama (hüperventileerima). See viib süsihappegaasi taseme languseni veres, mis omakorda muudab vere pH-taset. Tulemuseks võib olla ajutine surin ja tuimus kätes, jalgades ning suu ümbruses.
Miks jalad surisevad just raseduse ajal?
Raseduse ajal suureneb naise kehas vedeliku hulk, mis võib põhjustada turseid. Tursed avaldavad survet närvidele. Lisaks muudab kasvav emakas keha raskuskeset ja võib suruda vaagnapiirkonna närvidele, põhjustades jalgades ebamugavustunnet. Tavaliselt kaovad need nähud pärast sünnitust.
Kas alkoholitarbimine mõjutab jalgade tundlikkust?
Jah, pikaajaline ja liigne alkoholitarbimine on üks levinumaid neuropaatia põhjuseid (alkohoolne neuropaatia). Alkohol on närvirakkudele toksiline ja lisaks põhjustab see sageli B-vitamiinide vaegust, mis omakorda süvendab närvikahjustusi. Sümptomiteks on püsiv torkimine, põletustunne ja lihasnõrkus.
Kuidas arst diagnoosib surina põhjust?
Esmalt teeb arst füüsilise läbivaatuse ja kontrollib reflekse, lihasjõudu ning valutundlikkust. Tavaliselt järgnevad vereanalüüsid (veresuhkur, vitamiinid, neeru- ja maksanäitajad). Vajadusel suunatakse patsient elektroneuromüograafiasse (ENMG), mis mõõdab närviimpulsside kiirust ja lihaste reaktsiooni, või tehakse MRT-uuring seljast, et välistada närvijuure pitsumine.
Närvisüsteemi tervise hoidmine ja ennetavad meetmed
Kuigi kõiki närvikahjustusi ei ole võimalik vältida, saab elustiilivalikutega riske oluliselt maandada. Närvisüsteem on äärmiselt tundlik mehhanism, mis vajab taastumiseks ja toimimiseks häid tingimusi. Regulaarne liikumine on üks parimaid viise verevarustuse parandamiseks jalgades. Isegi lihtne kõndimine aitab “pumbata” verd jalgadesse ja viia närvideni vajalikku hapnikku. Lisaks aitab tugev lihaskorsett (kõhu- ja seljalihased) toetada lülisammast, vähendades seeläbi riski ishiase või diskiprobleemide tekkeks.
Teine oluline aspekt on toitumine. Menüü, mis on rikas B-grupi vitamiinide, antioksüdantide ja tervislike rasvade poolest, toetab närvikoe tervist. Vältida tuleks liigset suhkrut ja töödeldud toitu, mis tekitavad organismis põletikulisi protsesse. Suitsetamisest loobumine on samuti kriitilise tähtsusega, kuna nikotiin ahendab veresooni, piirates toitainete jõudmist perifeersete närvideni. Jalatsite valikul tuleks eelistada mugavust ja piisavat ruumikust varvastele, et vältida mehaanilist survet, mis võib aastate jooksul areneda krooniliseks probleemiks.
