Hemorroidid on teema, millest seltskonnas valjult ei räägita, kuid mis puudutab elu jooksul märkimisväärset osa täiskasvanud elanikkonnast. See on üks sagedasemaid põhjuseid, miks inimesed proktoloogi vastuvõtule pöörduvad, kuigi sageli tehakse seda alles siis, kui valu või ebamugavustunne on muutunud väljakannatamatuks. Häbitunne on siinkohal täiesti asjatu, sest tegemist on anatoomilise iseärasusega, mis võib teatud tingimustel muutuda haiguslikuks seisundiks. Õnneks on meditsiin ja kodused ravimeetodid arenenud tasemeni, kus enamik inimesi saab murest priiks ilma suurema kirurgilise sekkumiseta. Oluline on mõista, et mida varem raviga alustada, seda kiiremini ja lihtsamalt saab elukvaliteedi taastada.
Mis on hemorroidid ja miks need tekivad?
Hemorroidid ehk pärakuveenikomud ei ole iseenesest midagi ebanormaalset. Tegemist on pärasoole lõpposas asuvate veresoonte padjanditega, mis on igal inimesel olemas juba sünnist saati. Nende füsioloogiline ülesanne on aidata hoida pärakukanalit hermeetilisena ja kontrollida roojapidavust. Probleemid tekivad alles siis, kui need veresoonte padjandid suurenevad, venivad välja, põletikuliseks muutuvad või pärakust välja vajuvad.
Hemorroidide tekkepõhjused on mitmekesised, kuid peamiseks teguriks on suurenenud rõhk vaagnapiirkonna veenides. See surve võib tekkida mitmete igapäevaste harjumuste või füsioloogiliste seisundite tagajärjel. Kõige levinumad riskitegurid on:
- Krooniline kõhukinnisus ja ponestamine: Tualetis liigne punnitamine avaldab pärasoole veenidele tohutut survet, mis venitab sidekude ja soodustab komude teket.
- Istuv eluviis: Pikaajaline istumine, olgu see siis kontoritööl või autojuhtimisel, aeglustab vereringet vaagnapiirkonnas.
- Rasedus ja sünnitus: Lapseootuse ajal suureneb emaka surve vaagnapõhjale ning hormonaalsed muutused lõõgastavad veresoonte seinu, muutes need vastuvõtlikumaks laienemisele.
- Toitumisharjumused: Kiudainevaene dieet ja vähene vedeliku tarbimine viivad kõva väljaheiteni, mis omakorda soodustab kõhukinnisust.
- Raskuste tõstmine: Jõutreening või füüsiliselt raske töö võib ajutiselt tõsta kõhusisest rõhku.
Sümptomite äratundmine: millal on aeg tegutseda?
Hemorroidid jagunevad asukoha järgi kaheks: sisemised ja välised. Sümptomid varieeruvad sõltuvalt sellest, kummaga on tegu, kuid sageli esinevad need kombineeritult.
Sisemised hemorroidid asuvad pärasoole sees ja tavaliselt valu ei põhjusta, kuna seal piirkonnas on vähem valutundlikke närvilõpmeid. Nende peamiseks tunnuseks on helepunane veri tualettpaberil või WC-potis pärast soole tühjendamist. Kaugelearenenud juhul võivad need aga pärakust välja vajuda (prolaps), põhjustades ebamugavust ja määrimist.
Välised hemorroidid asuvad pärakuava ümbritseva naha all. Need on kaetud väga tundliku nahaga ja põhjustavad sagedamini kaebusi. Tüüpilised sümptomid on:
- Sügelus ja ärritus päraku piirkonnas.
- Valu ja ebamugavustunne, eriti istudes või soole tühjendamisel.
- Tuntav ja valulik “tükk” või turse pärakuava juures.
- Veritsus, mis võib tekkida, kui väline hemorroid hõõrdumise tõttu katki läheb.
Eriti valulikuks võib olukord muutuda, kui välisesse hemorroidi tekib tromb ehk verehüüve. See tekitab äkilist ja tugevat valu ning katsudes on tunda kõva, hernetera või viinamarja suurust moodustist, mis on lillaka varjundiga.
Toitumine ja elustiil: vundament ravile
Enne ravimite või protseduuride juurde asumist tuleb mõista, et ükski ravi ei ole pikaajaliselt tõhus, kui ei kõrvaldata algpõhjust – kõhukinnisust ja liigset survet. Kõige tõhusam “ravim” algab köögist ja igapäevasest rutiinist.
Esmatähtis on suurendada menüüs kiudainete osakaalu. Kiudained seovad vett, muutes väljaheite pehmemaks ja suurendades selle mahtu, mis võimaldab soolel tühjeneda ilma liigse ponestamiseta. Soovitatav päevane kiudainete kogus on 25–35 grammi. Parimateks allikateks on täisteratooted (kaerahelbed, täisteraleib), kaunviljad (läätsed, oad), puuviljad (koos koorega, ploomid, pirnid) ja köögiviljad (brokoli, porgand).
Teine kriitiline komponent on vesi. Kiudained vajavad toimimiseks vett; vastasel juhul võivad need kõhukinnisust hoopis süvendada. Täiskasvanud inimene peaks tarbima vähemalt 1,5–2 liitrit vett päevas.
Samuti on oluline korrigeerida tualetiharjumusi. Tualetti tuleks minna kohe, kui tekib häda, sest viivitamine muudab väljaheite kuivemaks ja kõvemaks. Samas tuleks vältida tualetis “lugemist” või telefonis olemist – pikaajaline potil istumine toimib vaakumina ja soodustab hemorroidide väljavajumist.
Apteegist leitav abi: salvid, küünlad ja tabletid
Kui sümptomid on juba tekkinud, pakuvad apteegis saadaolevad käsimüügiravimid kiiret leevendust. Need ei pruugi küll hemorroide täielikult kaotada, kuid vähendavad tõhusalt põletikku, valu ja sügelust, võimaldades organismil ise paraneda.
Salvid ja kreemid on mõeldud peamiselt väliste hemorroidide ja nahaärrituse leevendamiseks. Need sisaldavad sageli lokaalanesteetikume (nt lidokaiin), mis tuimestavad piirkonda, ja põletikuvastaseid aineid (nt hüdrokortisoon). Salvi kasutamine on eriti tõhus sügeluse ja põletustunde korral. Oluline on jälgida, et hormoone sisaldavaid salve ei kasutataks liiga pikalt, kuna need võivad nahka õhendada.
Rektaalküünlad ehk suposiidid on parem valik sisemiste hemorroidide korral. Need viiakse pärakusse, kus need sulavad ja vabastavad toimeaineid otse põletikulisele limaskestale. Küünlad aitavad vähendada turset ja kaitsevad limaskesta edasise ärrituse eest.
Lisaks lokaalsetele vahenditele on olemas suukaudsed ravimid ehk veeni tugevdavad tabletid (flavonoidid). Need aitavad parandada vereringet, tugevdada veresoonte seinu ja vähendada turset seestpoolt. Kuurina kasutatuna on need tõhusad nii ägedate sümptomite leevendamisel (nt veritsevad hemorroidid) kui ka retsidiivide ennetamisel.
Minimaalselt invasiivsed protseduurid
Kui elustiili muutused ja apteegiravimid ei too piisavat leevendust või kui hemorroidid on kaugele arenenud (nt pidev väljavajumine), on järgmiseks sammuks ambulatoorsed protseduurid. Need on tavaliselt kiired, vähevalulikud ja ei vaja haiglaravi.
Üks kõige levinumaid ja tõhusamaid meetodeid on kummirõnga paigaldamine (liigeerimine). Selle käigus asetab arst sisemise hemorroidi jalamile väikese kummirõnga. See katkestab komu verevarustuse, mistõttu hemorroid kuivab ja kukub koos rõngaga paari päeva kuni nädala jooksul valutult ära. See meetod on väga efektiivne II ja III astme hemorroidide puhul.
Teine võimalus on skleroteraapia, kus hemorroidi sisse süstitakse spetsiaalset keemilist ainet. See aine tekitab veresoones armkoe, mis vähendab verevoolu ja tõmbab hemorroidi kokku. See meetod sobib paremini väiksemate veritsevate hemorroidide raviks.
Kasutusel on ka infrapunakoagulatsioon ja laserravi, mis toimivad samuti soojusenergia abil kude armistades ja verevoolu sulgedes. Need meetodid on patsiendile mugavad ja taastumine on kiire.
Kirurgiline ravi: viimane, kuid kindel abinõu
Operatsioon on vajalik vaid väikesele osale patsientidest (hinnanguliselt alla 10%), kellel on väga suured (III–IV aste) või tüsistunud hemorroidid, mis ei allu muule ravile. Klassikaline operatsioon on hemorroidektoomia, mille käigus eemaldatakse liigne kude kirurgiliselt. See on kõige tõhusam viis haiguse täielikuks likvideerimiseks, kuid taastumisperiood on pikem ja valulikum kui muude meetodite puhul.
Tänapäeval eelistatakse võimalusel leebemaid kirurgilisi meetodeid, näiteks THD (Transanaalne Hemorroidide Desarterisatsioon). Selle protseduuri käigus ei lõigata kude välja, vaid leitakse ultrahelianduri abil üles hemorroidi toitev arter ja see õmmeldakse kinni. Kuna lõikehaavu ei teki, on taastumine oluliselt kiirem ja valutum.
Korduma kippuvad küsimused hemorroidide kohta
Kuna teema on delikaatne, tekib patsientidel sageli küsimusi, mida ei julgeta kohe arstilt küsida. Siin on vastused levinumatele muredele.
Kas hemorroidid võivad ise ära kaduda?
Jah ja ei. Väikesed hemorroidid ja kerge põletik võivad taanduda iseenesest paari päeva jooksul, eriti kui parandada toitumist ja vältida kõhukinnisust. Kuid välja veninud veresoonte padjandid ei kao täielikult – need tõmbuvad vaid tagasi ja võivad uuesti ägeneda. Suured, väljavajunud hemorroidid vajavad tavaliselt sekkumist.
Kas ma võin hemorroidi ise “katki teha”?
Kindlasti mitte. Hemorroidi pigistamine, nõelaga torkamine või lõikamine kodustes tingimustes on äärmiselt ohtlik. See võib põhjustada rasket verejooksu ja tõsist infektsiooni. Tromboseerunud hemorroidi avamine on arstlik protseduur, mida tehakse steriilsetes tingimustes.
Kas veritsus tähendab alati hemorroide?
Ei tähenda. Kuigi hemorroidid on kõige sagedasem pärasooleveritsuse põhjus, võivad verd eritada ka pärakulõhed (fissuurid), polüübid, põletikulised soolehaigused ja harvadel juhtudel kasvajad. Seetõttu tuleb igasuguse veritsuse korral konsulteerida arstiga, et välistada tõsisemad haigused.
Kas külm vesi aitab?
Jah, jahe vesi (mitte jääkülm) on suurepärane vahend sümptomite leevendamiseks. Pärast tualetiskäiku on soovitatav end pesta jaheda dušiga. See vähendab turset ja leevendab sügelust paremini kui tualettpaberi kasutamine, mis võib piirkonda veelgi ärritada.
Ennetamine on parim ravi
Kõige tõhusam viis hemorroididega võitlemiseks on ennetada nende tekkimist või kordumist. Isegi pärast edukat kirurgilist ravi võivad hemorroidid tagasi tulla, kui vanad harjumused jätkuvad. Seetõttu ei ole tervislik toitumine ja aktiivne eluviis mitte ajutine kuur, vaid pikaajaline investeering heaolusse.
Liikumine mängib siin võtmerolli. Mõõdukas aeroobne treening, nagu kõndimine või ujumine, stimuleerib soolestiku tegevust ja vähendab survet veenidele. Istuva töö puhul on hädavajalik teha iga tunni tagant pause ja end liigutada. Samuti tasub meeles pidada hügieeni olulisust – piirkonna puhtana ja kuivana hoidmine aitab vältida nahaärritusi, mis sageli hemorroididega kaasnevad. Lõppkokkuvõttes on hemorroidid väga levinud ja ravitav tervisemure, mille pärast ei peaks keegi kannatama vaikuses. Õigeaegne sekkumine ja hooliv suhtumine oma kehasse tagavad, et see ebameeldiv probleem jääb minevikku.
