Vererõhk on üks olulisemaid tervisenäitajaid, mida arstid jälgivad, kuid selle ümber ringleb endiselt palju segadust ja vananenud arusaamu. Sageli tekib inimestel küsimus, kas nooruses kehtinud ideaalnumbrid peaksid säilima ka pensionieas või on kehal loomulik õigus vananedes “tuure tõsta”. Tõde on see, et vererõhk ei ole staatiline number, vaid dünaamiline näitaja, mis muutub iga südamelöögiga ja sõltub nii meie füüsilisest aktiivsusest, emotsionaalsest seisundist kui ka bioloogilisest vanusest. Siiski on meditsiiniteadus teinud suuri edusamme mõistmaks, milline vererõhk on ohutu ja milline hakkab vaikselt, kuid järjekindlalt organite tervist kahjustama. Et mõista oma numbreid, tuleb vaadata kaugemale lihtsast “120/80” standardist ja süveneda sellesse, mida need numbrid tegelikult meie veresoonte ja südame tervise kohta räägivad.
Mida vererõhu numbrid tegelikult näitavad?
Enne kui saame rääkida normidest vanuse lõikes, on kriitiliselt oluline mõista, mida mõõtmistulemused tähendavad. Vererõhu näit koosneb alati kahest numbrist ja mõlemad on tervise seisukohalt võrdse tähtsusega.
Süstoolne ehk ülemine vererõhk näitab rõhku arterites hetkel, kui süda lööb ja pumpab vere kehasse laiali. See on tavaliselt esimene number, mida kuulete või näete. Kõrgem number viitab sellele, kui suure koormusega peab süda töötama vere väljapumpamisel.
Diastoolne ehk alumine vererõhk näitab rõhku arterites südamelöökide vahelisel ajal, kui süda lõõgastub ja täitub verega. See number peegeldab veresoonte vastupanu ehk toonust. Kui veresooned on ahenenud või jäigad, püsib ka alumine rõhk kõrgem.
Mõõtühikuks on elavhõbedasammas millimeetrites (mmHg). Kuigi aastaid pöörati rohkem tähelepanu alumisele rõhule, on tänapäeva kardioloogid ühel meelel, et alates 50. eluaastast on just ülemine vererõhk olulisem südame-veresoonkonna haiguste, nagu insuldi ja infarkti, riski hindamisel.
Kuidas vanus mõjutab veresooni ja vererõhku?
Levinud on müüt, et vererõhk peabki vanusega tõusma – valem “100 + vanus” oli kunagi populaarne, kuid tänapäevane meditsiin on selle ümber lükanud. Siiski on bioloogiline tõsiasi, et vananedes toimuvad veresoontes muutused. Arterid kaotavad oma loomulikku elastsust ja muutuvad jäigemaks. See protsess, mida nimetatakse ateroskleroosiks või veresoonte lupjumiseks, sunnib südant tegema rohkem tööd vere ringiajamiseks, mis omakorda tõstab vererõhku.
See füsioloogiline muutus selgitab, miks on isoleeritud süstoolne hüpertensioon (seisund, kus ainult ülemine number on kõrge) eakate seas kõige levinum vererõhu probleem. Kuigi teatud vererõhu tõus on vananemisega kaasnev loomulik nähtus, ei tähenda see, et see oleks tervislik või ohutu. Kaasaegsed ravijuhendid on muutunud rangemaks, sest uuringud on tõestanud, et vererõhu hoidmine kontrolli all pikendab eluiga ja parandab elukvaliteeti sõltumata vanusest.
Vererõhu normid erinevates eluetappides
Alljärgnevalt vaatame lähemalt, millised on üldised suunised erinevatele vanusegruppidele. Oluline on märkida, et need on keskmised väärtused ja individuaalne eesmärk võib sõltuda kaasuvatest haigustest (nagu diabeet või neeruhaigused).
Noored täiskasvanud (20–40 eluaastat)
Selles vanuses peaks veresoonkond olema elastne ja süda tugev. Ideaalis peaks vererõhk olema alla 120/80 mmHg. Selles eluetapis on kõrge vererõhk sageli seotud elustiiliga: liigne soolatarbimine, vähene liikumine, stress ja ülekaal. Isegi “kõrge normaalne” vererõhk (130–139 / 85–89 mmHg) on selles vanuses ohumärk, mis nõuab elustiili korrigeerimist, et vältida hüpertensiooni väljakujunemist keskeas.
Keskealised (41–60 eluaastat)
See on periood, mil paljudel inimestel diagnoositakse esmakordselt kõrgvererõhutõbi. Hormonaalsed muutused (eriti naistel menopausi ajal) ja aastatepikkune elustiili mõju hakkavad avalduma. Üldine eesmärk on hoida vererõhk vahemikus 120–129 / 80–84 mmHg. Kui näitajad püsivad stabiilselt üle 140/90 mmHg, on enamasti vajalik ravi alustamine, et kaitsta neere, silmi ja südant.
Seeniorid (65+ eluaastat)
Vanemaealistel on ravi eesmärgid veidi paindlikumad, arvestades üldist terviseseisundit ja haprust. Euroopa Kardioloogide Seltsi juhised soovitavad tervetel ja aktiivsetel eakatel hoida süstoolset vererõhku vahemikus 130–139 mmHg. Liiga madal vererõhk (eriti alla 120 mmHg süstoolset) võib eakatel põhjustada pearinglust, kukkumisi ja sellest tulenevaid luumurde, mistõttu on ravi tasakaalu leidmine ülioluline.
Väga eakad (80+ eluaastat)
Selles vanusegrupis on lähenemine kõige individuaalsem. Kui inimene on heas füüsilises ja vaimses vormis, kehtivad sarnased eesmärgid nagu 65+ grupis. Siiski, kui esineb palju kaasuvaid haigusi, võib arst lugeda vastuvõetavaks ka süstoolse rõhu kuni 145-150 mmHg, kui madalam rõhk tekitab halba enesetunnet. Eesmärk on säilitada organite verevarustus ilma elukvaliteeti langetamata.
Miks kodune mõõtmine on sageli täpsem kui arsti juures?
Paljud patsiendid kogevad nähtust nimega “valge kitli hüpertensioon”. See tähendab, et arsti kabinetis mõõtes on vererõhk ärevuse tõttu 10–20 pügalat kõrgem kui kodus diivanil istudes. Vastupidine nähtus on “varjatud hüpertensioon”, kus arsti juures on kõik korras, kuid argielu stressis on rõhk kõrge.
Seetõttu peavad arstid koduseid mõõtmispäevikuid sageli usaldusväärsemaks infoallikaks. Et kodune mõõtmine oleks täpne, järgige neid reegleid:
- Rahuolek: Istuge rahulikult vähemalt 5 minutit enne mõõtmist.
- Õige asend: Toetage selg vastu tooli seljatuge, jalad olgu maas (mitte risti) ja käsi toetatud lauale südame kõrgusel.
- Vältige segajaid: Ärge rääkige mõõtmise ajal. 30 minutit enne mõõtmist vältige kohvi joomist, suitsetamist ja rasket trenni.
- Kordused: Tehke kaks mõõtmist 1-2 minutilisega vahega ja pange kirja keskmine tulemus.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas madal vererõhk on ohtlik?
Üldiselt peetakse madalat vererõhku (nt 90/60 mmHg) tervislikuks, kui see ei põhjusta sümptomeid. See koormab südant vähem. Kui aga madala vererõhuga kaasneb pearinglus, minestamine, pidev väsimus või külm higi, võib see viidata vereringehäiretele ja vajab arsti konsultatsiooni.
Kas kohvi joomine tõstab püsivalt vererõhku?
Kofeiin võib tõsta vererõhku lühiajaliselt vahetult pärast joomist, kuid regulaarsetel kohvijoojatel tekib sageli tolerantsus ja pikaajalist mõju vererõhule ei pruugi olla. Siiski, kui teil on diagnoositud hüpertensioon, tasub kohvi tarbimist piirata või jälgida, kuidas see teie organismile mõjub.
Mida tähendab, kui ülemine ja alumine number on väga lähestikku?
Väikest vahet süstoolse ja diastoolse rõhu vahel (pulsirõhk) võib esineda näiteks südamepuudulikkuse korral, kuid see võib olla ka tingitud mõõtmisveast. Kui numbrid on aga üksteisest väga kaugel (nt 170/60), viitab see tavaliselt arterite jäikusele, mis on omane vanemaealistele.
Kas ma võin vererõhuravimid ära jätta, kui numbrid on korras?
See on üks ohtlikumaid vigu. Kui teie vererõhk on ravimitega normis, tähendab see, et ravi toimib. Ravimite omavoliline katkestamine toob sageli kaasa ohtliku vererõhu järsu tõusu (tagasilöögi efekt). Raviskeemi tohib muuta ainult koostöös arstiga.
Vererõhu kontrolli all hoidmine ilma ravimiteta
Esimese astme hüpertensiooni (140–159 / 90–99 mmHg) puhul soovitavad arstid sageli alustada elustiilimuutustest enne ravimite määramist. Isegi kui tabletid on vajalikud, aitavad need sammud vähendada ravimite doose ja tõhustada nende toimet.
Kõige mõjusamad looduslikud vererõhu alandajad on:
- Kehakaalu langetamine: Iga kaotatud kilogramm võib langetada vererõhku umbes 1 mmHg võrra. Vööümbermõõdu vähendamine on eriti kriitiline.
- Soola piiramine: Eestlased tarbivad sageli 2-3 korda rohkem soola kui soovituslik 5 grammi päevas. Varjatud sool leivas, singis ja valmistoitudes on peamine süüdlane.
- Regulaarne aeroobne liikumine: 150 minutit mõõdukat koormust (kiirkõnd, ujumine, rattasõit) nädalas hoiab veresooned elastsena.
- Kaaliumi ja magneesiumi rikas toit: Köögiviljad, puuviljad ja pähklid aitavad tasakaalustada naatriumi (soola) negatiivset mõju.
Teadlikkus on parim tervisekindlustus
Vererõhk on nagu keha armatuurlaud – see annab meile varakult märku, kui süsteemis on midagi valesti, sageli ammu enne, kui tunneme füüsilist valu või ebamugavust. Olenemata sellest, kas olete 30-aastane ja tunnete end maailma vallutajana või 70-aastane ja naudite rahulikku pensionipõlve, on oma numbrite teadmine elementaarne tervisekäitumine. Normaalne vererõhk on individuaalne, kuid piirid, millest alates riskid kasvavad, on universaalsed. Regulaarne kontroll – kasvõi kord poolaastas kodus või perearsti juures – annab teile meelerahu ja võimaluse sekkuda õigeaegselt, hoides oma südant ja veresooni parimas võimalikus vormis pikkadeks aastateks.
