Teetanus, rahvakeeli tuntud ka kui kangestuskramptõbi, on tänapäeva meditsiinis küll haruldane, kuid äärmiselt ohtlik nakkushaigus, mis võib ravimata jätmisel lõppeda surmaga. Paljud inimesed seostavad teetanust ekslikult vaid roostes naeltega, uskudes, et kui haava põhjustas puhas klaasikild või oksaraag, siis ohtu ei ole. Tegelikkus on aga märksa keerulisem. Teetanuse tekitajaid leidub kõikjal meie ümber – mullas, tänavatolmus ja isegi lemmikloomade süljes. Kuna haiguse peiteaeg võib varieeruda mõnest päevast kuni mitme nädalani, on kriitiliselt oluline tunda ära esimesed ohumärgid. Sageli on just kiirus ja teadlikkus need, mis määravad ravi edukuse ja patsiendi ellujäämise.
Mis põhjustab teetanust ja kuidas see organismi satub?
Teetanust põhjustab bakter nimega Clostridium tetani. See bakter on anaeroobne, mis tähendab, et ta elab ja paljuneb kõige paremini hapnikuvaeses keskkonnas. Looduses esineb bakterit eoste ehk spooride kujul, mis on äärmiselt vastupidavad väliskeskkonna mõjudele. Spoorid võivad pinnases elujõulisena püsida aastaid, taludes nii kuumust kui ka külma ning olles resistentsed paljudele desinfitseerimisvahenditele.
Kui need spoorid satuvad läbi nahavigastuse inimese organismi, kus hapnikku on vähe (näiteks sügavad torkehaavad või koerammustused), hakkavad nad paljunema ja tootma tugevat toksiini – tetanospasmiini. See neurotoksiin on üks tugevamaid looduses leiduvaid mürke. Vereringe ja lümfisüsteemi kaudu levib toksiin üle kogu keha, kinnitudes närvilõpmetesse ja blokeerides närviimpulsside ülekannet, mis kontrollivad lihaste lõdvestumist. Tulemuseks on kontrollimatud ja piinarikkad lihaskrambid.
Kõige levinumad nakkusallikad on:
- Torkehaavad: Naelad, nõelad, pinnud ja okkad viivad bakterid sügavale kudedesse.
- Saastunud marrastused: Kukkumised tänaval või aias, kus haav puutub kokku mullaga.
- Loomahammustused: Koerte, kasside või metsloomade süljes võivad leiduda teetanuseosed.
- Põletused ja külmumised: Kahjustatud kude on soodne pinnas bakterite paljunemiseks.
- Kroonilised haavandid: Näiteks jalahaavandid diabeetikutel.
Varajased sümptomid: millal peaks häirekella lööma?
Teetanuse peiteaeg on tavaliselt 3–21 päeva, keskmiselt umbes 10 päeva. Üldreegel on see, et mida lühem on peiteaeg, seda raskem on haiguse kulg ja seda suurem on tüsistuste oht. Sümptomid ei teki tavaliselt üleöö, vaid arenevad järk-järgult. Oluline on märgata muutusi oma enesetundes, eriti kui teil on hiljuti olnud nahavigastus.
Lõuolihaste jäikus (Trismus)
Kõige iseloomulikum ja sageli esimene sümptom on mälumislihaste kramp. Patsient tunneb, et suud on raske avada, lõug on kange ja valulik. Inglise keeles nimetatakse haigust seetõttu ka lockjaw (lukustuslõug). See sümptom on tingitud toksiini jõudmisest ajutüves asuvate motoorsete närvideni.
Neelamisraskused ja kaelajäikus
Lõuajäikusele järgneb sageli kaela- ja turjalihaste kangus. Inimene võib tunda, nagu oleks tal kurgus “tükk”, neelamine muutub valulikuks ja vaevaliseks (düsfaagia). See võib meenutada algavat kurguhaigust, kuid palavik ei pruugi algstaadiumis olla kõrge.
Risus sardonicus ehk sardooniline naeratus
Näolihaste tahtmatute kokkutõmmete tõttu võib patsiendi näoilme muutuda moonutatuks. Kulmud kerkivad ja suunurgad tõmbuvad kramplikult ülespoole, jättes mulje irvitavast või sardoonilisest naeratusest. See on tõsine märk haiguse progresseerumisest.
Haiguse kulg ja rasked sümptomid
Kui haigust varajases staadiumis ei diagnoosita ega ravita, levib toksiin edasi teistesse lihasgruppidesse. Sümptomid muutuvad üha intensiivsemaks ja võivad viia eluohtliku seisundini.
Ülekehalised krambid
Lihasspasmid levivad kõhu-, selja- ja jäsemete lihastesse. Kõhulihased võivad muutuda kivikõvaks. Iseloomulik on seisund nimega opistotoonus, kus seljalihaste tugeva krambi tõttu tõmbub keha vibuna kaardu – patsient toetub voodile vaid kukla ja kandadega. Need krambid on äärmiselt valusad ja võivad olla nii tugevad, et põhjustavad lihaste rebendeid või isegi luumurde (eriti selgroolülides).
Vallandavad tegurid
Hilisemas faasis on närvisüsteem nii ülierutatud, et krambihoo võib vallandada tühine väline ärritaja: vali heli (ukse paukumine), ere valgus, tuuletõmme või isegi patsiendi kergne puudutamine. Seetõttu vajavad teetanusehaiged ravi pimendatud ja vaikses ruumis.
Autonoomse närvisüsteemi häired
Lisaks lihaskrampidele mõjutab teetanus ka autonoomset närvisüsteemi, mis reguleerib elutähtsaid funktsioone. Võivad esineda:
- Kõrge palavik ja tugev higistamine.
- Vererõhu järsud kõikumised (hüpertensioon või hüpotensioon).
- Südame rütmihäired (tahhükardia).
- Hingamisraskused kõri- või hingamislihaste spasmi tõttu, mis on peamine surmapõhjus.
Millal on asi tõsine ja kuidas arst diagnoosib?
Teetanuse diagnoos on peamiselt kliiniline, mis tähendab, et arst paneb diagnoosi patsiendi sümptomite ja anamneesi põhjal. Laboratoorsed testid bakterite leidmiseks haavast ei ole alati usaldusväärsed, sest bakterit on raske isoleerida ja paljudel patsientidel ei pruugi nähtavat haava enam ollagi.
Pöörduge viivitamatult EMO-sse või perearsti poole, kui:
- Olete saanud sügava torkehaava, haava, mis on saastunud mulla või sõnnikuga, või loomahammustuse.
- Teie viimasest teetanusevaktsiinist on möödas rohkem kui 10 aastat (või te ei mäleta, millal see oli).
- Märkate haava ümbruses ebatavalist punetust, turset või lihastõmblusi.
- Tekib seletamatu lõuajäikus või neelamisraskus.
Arst hindab haava ohtlikkust. “Tetanogeenseteks” ehk kõrge riskiga haavadeks loetakse neid, mis on sügavamad kui 1 cm, sakiliste servadega, põletushaavad, külmumised või haavad, milles on võõrkehi. Sellisel juhul on vajalik kiire tegutsemine, mis võib hõlmata teetanuse vastase immuunglobuliini süstimist, haava kirurgilist puhastamist ja antibiootikumravi.
Esmaabi ja haavahooldus kodustes tingimustes
Kuigi teetanus vajab haiglaravi, on esmane haavahooldus kriitilise tähtsusega nakkusriski vähendamisel. Õige tegutsemine kohe pärast vigastust võib eemaldada suure osa spoore ja takistada toksiini tootmist.
Esimene samm on haava põhjalik pesemine. Kasutage puhast voolavat vett ja seepi. Ärge kartke haava veidi “hõõruda”, et eemaldada mustus ja surnud koetükid. Kui haavas on nähtavat prahti (klaasikillud, pinnas), tuleks see eemaldada steriliseeritud pintsettidega või loputada välja. Pärast pesemist desinfitseerige haav antiseptikuga, mis ei sisalda alkoholi, et vältida koekahjustusi, kuid joodipõhised vahendid on sageli tõhusad.
Oluline on meeles pidada, et sügavaid torkehaavu ei tohiks koheselt plaastri või sidemega õhukindlalt sulgeda. Teetanusebakter vajab paljunemiseks hapnikuvaest keskkonda ja haava hermeetiline sulgemine võib luua selleks ideaalsed tingimused. Jätke haav võimalusel hingama või katke see kerge, õhku läbilaskva sidemega.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas ma võin saada teetanuse ka väikesest kriimustusest?
Jah, teoreetiliselt on see võimalik, eriti kui kriimustus on saastunud mullaga. Siiski on risk sügavate torkehaavade puhul oluliselt suurem, kuna neis puudub hapnik. Olenemata haava suurusest on oluline jälgida vaktsineerimiskalendrit.
Kui kaua teetanuse vaktsiin kehtib?
Eestis ja enamikus teistes riikides soovitatakse täiskasvanutel end revaktsineerida iga 10 aasta tagant. Kui saate “musta” haava ja viimasest süstist on möödas rohkem kui 5 aastat, tehakse sageli igaks juhuks lisasüst.
Kas teetanus on nakkav inimeselt inimesele?
Ei, teetanus ei levi inimeselt inimesele. Te ei saa nakkust teiselt haigelt inimeselt, vaid ainult kokkupuutel bakterieostega saastunud keskkonna kaudu.
Mis on teetanuse tüsistused, kui inimene jääb ellu?
Taastumine võib võtta kuid. Võimalikeks tüsistusteks on pikaajalised närvikahjustused, lihasnõrkus, luumurrud (krampidest), kopsupõletik ja psühholoogiline trauma pikaajalisest intensiivravist.
Miks roostes nael on ohtlikum kui uus nael?
Iseenesest ei ole rooste teetanuse tekitaja. Roostes naelad on aga tavaliselt väljas maas vedelenud, mistõttu on nende pind kare ja seal on suurem tõenäosus mulla ning bakterieoste leidumiseks. Kare pind viib bakterid haava sisse paremini kui sile metall.
Riskigrupid ja ennetusmeetmed aiatöödel ja ehitusel
Kõige suuremas ohus on inimesed, kes puutuvad igapäevaselt kokku pinnase ja loomadega, kuid kes ei ole oma vaktsineerimisstaatust uuendanud. Statistika näitab, et arenenud riikides on suurim riskigrupp vanemaealised inimesed (üle 60-aastased), kelle immuunsus on aja jooksul nõrgenenud ja kes unustavad revaktsineerimise.
Aiapidajad, põllumehed ja ehitustöölised peaksid suhtuma ohutusse eriti tõsiselt. Aiatöid tehes on soovitatav kanda alati tugevaid kindaid ja kinniseid jalanõusid, et vältida juhuslikke torkeid roosiokaste või tööriistadega. Paljajalu murul või mullas käimine, kuigi meeldiv, kätkeb endas riski astuda teravate esemete otsa, mis võivad olla peitunud rohu sisse. Ehitusel töötades on kohustuslikud turvajalanõud, mille tallad on torkekindlad.
Samuti peaksid riskigruppi kuuluvad inimesed, nagu diabeetikud, olema eriti hoolikad jalahaavade tekkimise vältimisel ja nende hooldamisel, kuna kehv verevarustus loob bakteritele soodsa kasvupinnase. Parim ennetus on aga lihtne: kontrollige oma vaktsineerimispassi või küsige perearstilt andmeid digiloost. Üks väike süst kord kümnendi jooksul annab kindlustunde, et isegi ootamatu vigastuse korral on teie organismil olemas vajalik kaitsekilp selle raske haiguse vastu.
